Raamatutäis 21. sajandi Soome ulmet

Pisikirjastuse Skarabeus juht Arvi Nikkarev tõi tänuväärsel kombel Eesti lugejate ette Soome ulmekirjanike kogumiku. Teisel pool lahte on ulmeväljaandeid mõõtmatult rohkem kui meil.

Täpset ülevaadet me põhjanaabrite juures toimuvast ei saa, ent maigu toob kogumik suhu küll. Nagu ikka, mekib mõni novell või lühijutt paremini kui teised. Õnneks saab seda öelda just pikemate tükkide kohta.

Umbes ühe raamatu aastas avaldav Skarabeus on varem ära trükkinud ühe Soome menukama ulmeautori Pasi Jääskeläineni jutukogu “Taevast kukkunud loomaaed”.

Endale truuks jäädes näevad soomlased maailma tumedates toonides. Tulevikku suunatud novellide autorid näevad inimkonda võõrmaailmade allakugistajana või maalivad paberile düstoopiaid. 21. sajandi alguses oleks vastupidine ka veider.

Autorite vanus jääb 30 ja 50 eluaasta vahele. Vanim ja tuntuim neist on kahe jutuga esindatud Johanna Sinisalo, kelle “Baby Doll” pakub veenvat ja õõvastavat pilti viimse piirini seksualiseeritud tulevikuühiskonnast. Kaheksa-aastane tüdruk ihkab silikoone, neljane poiss laulab teleekraanil “Tahan sind võtta” ja 17-aastane modell on juba lootusetult vana. Ega see iga produtsendi või moeguru jaoks vast nii antiutoopia ei olegi. “Baby Doll” on oma kiretu julmusega peaaegu et kogumiku parim jutt, kuid sellele aukohale on veel kaks pretendenti.

Üks neist on Markku G. Soikkeli “Berliini näitelavad”, kus karistused kuritegude eest (sealhulgas nende eest, mida tänapäeva koodeksis pole) muutuvad kuritegude börsi liikumiste järgi. Kuritegudele kallutamise ning nende eest karistamisega tegelevad erafirmad, kasutades selleks tehisinimeste abi. Soikkeli on piisavalt sarkastiline, et mitte langeda täielikku pessimismi, ning meenutab, et igasse süsteemi on programmeeritud ka haavatavus.

Meenutab Valtonit

Kolmas tähelepanuväärne autor on Jenny Kangasvuo. Autori puhul väärib märkimist, et praegu kirjutab ta doktoritööd Soome seksuaalkultuuri muutumisest ja töötab Helsingi ülikoolis pornoakadeemia projekti kallal. Need faktid tema novellides aga eriti ei peegeldu. Paralleele võiks pigem tõmmata Arvo Valtoni jutukoguga “Põhjanaela paine”. Kangasvuo tekstides on samasugust tumedat ja ürgset ilmataju, inimese ja looduse kooselu ja läbipõimumist. See ei pea tingimata harmooniline olema.

“Igas lihatükis on tahe” räägib lihtsustatult öeldes hingede rändamisest ja sellest, et ego on üks kahtlane asi. Mis nimelt, tuleb juba ise lugeda.

“Merelaine naha all” on tuttavlikum lugu, inimeste ja loomade või loominimeste abielust ja selle probleemidest räägivad mitme rahva müüdid. Eespool kirjeldatud autorite inimtegelastega võrreldes ei ole Kangasvuo omad nii suured mölakad (see on vist üks fantaasiakirjanduse ja tulevikuulme olulisemaid erinevusi). Kohtumine inimese ja Teise vahel kujuneb mõlemale poolele igal juhul traumaatiliseks. Kultuuride põrget vaatleb eriti innukalt Anne Leinonen, kes näeb inimesi eeskätt kui napakaid ja ärahellitatud lapsi. Leinoneni kaks auhinnatud juttu on kobe täitematerjal, ent suhteliselt noore autorina võivad tema paremad päevad veel ees olla.

Petri Salini filosoofilised vinjetid ei suuda Kangasvuoga võrreldavat eksistentsiaalset raputust anda.

Lõppu on paigutatud noorima autori, 1977. aastal sündinud Susi Vaasjoki “Jutumeister”, korralik põhjamaine fantaasiaseiklus.

Skarabeuse kirjastus väärib visaduse eest lugupidamist. Kui muude asjadega hinnaalandust ei tehta, on üks raamat aastas täiesti piisav.

Raamat

Soome ulme antoloogia:

•• “Lendav hollandlane” (2000), Johanna Sinisalo

•• “Berliini näitelavad” (2000), M. G. Soikkeli

•• “Baby Doll” (2002), Johanna Sinisalo

•• “Kuninga kogutud hullused” (2004), Petri Salin

•• “(Kui) Zirma on olemas” (2004), Petri Salin

•• “Igas lihatükis on tahe” (2005), Jenny Kangasvuo

•• “Merelaine naha all” (2005), Jenny Kangasvuo

•• “Tss, tss! tegid need” (2005), Anne Leinonen

•• “Teislane” (2006), Anne Leinonen

•• “Jutumeister” (2007), Susi Vaasjoki