Rahvuslike pungadega oks

Piret Puppardi koostatud raamat „Eesti rahvarõivas ja mood” paneb tänapäeva eesti moeloojate loomingu mängulisse dialoogi rahvapärandiga

Piret Puppart on 2008. aastal Eesti kunstiakadeemia lõpetanud Saaremaa piiga, kes suundus moemärgi Monton hõlma alla, et anda panus selle disainimeeskonnas. Kuigi Piret ei ole olnud oma loominguga nii tugevalt prožektorite valguses kui paljud tema kolleegid, on ta siiski kogu aeg tegelenud ka iseenda käekirja arendamise ja eratellimustega. Oma loomingus on ta lähtunud lihtsatest ja naiselikest lõigetest, mida on vääristanud eelkõige etnograafilise materjali tõlgendustega. Paralleelselt on ta tegelenud stilistikaga ning tema ihufotograafiks võiks nimetada EKA kursuseõde Marin Silda.

Nii ongi Piret ühendanud oma tugevad küljed, haaranud kampa fotograaf Marini ja vormistanud ideed väärikaks raamatuks „Eesti rahvarõivas ja mood”. See, miks üks raamat on siiski ka sündmuse mõõtu, peitub eelkõige kurvas asjaolus, et nüüdisaegsest eesti moedisainist ei ole ilmunud peaaegu ühtegi korralikku käsitlust raamatu kujul.

Kuid selle raamatu selge telg on mäng eesti rahvarõivastega – praeguste disainerite looming on pandud põnevalt dialoogi oma juurtega. Piretit on kogu aeg etnograafia huvitanud ja ta on sellega alates ülikooliajast ka üsna järjepidevalt tegelenud – uurinud teemat ja osalenud legendaarsetel EKA ekspeditsioonidel. Nõnda juhtuski, et tüdrukuga otsustas võtta ühendust TEA kirjastus, kes tellis selleteemalise raamatu. Esialgu 1950-ndatel välja antud rahvuslikul moejoonistuste kogumikul põhinema pidanud raamat arenes tasapisi ja selle kokkupanijatel tekkis äratundmine, et läbivaks jooneks saab eesti disainerite rahvuslik looming fotos ja lood loomingu ajaloolise selja taga.

Detektiivina arhiivis

Kuigi see raamat on eelkõige inspireeriv ülelend teemast, mitte epohhi loov uurimus, tuli Piretil sukelduda ka arhiivide – eelkõige muidugi Eesti Rahva Muuseumi – põhjatutesse varasalvedesse. Kohusetundliku tüdruku kokkupuude allikatega viis avastuseni, et nii vanades kui ka uuemates raamatutes on küllaltki palju puudujääke. Nii mõnegi tõeliselt huvitava eseme või foto leidmiseks tuli üles otsida allika autor või kirjastaja, sealt viisid niidiotsad muuseumi, kust ese pärines, ning mõnigi kord tuli lõpuks kohtuda tagaotsitu endaga. Ja isegi kui kogu selle detektiivitöö tulemusel selgus, et tagaotsitavast oli vahepeal saanud „mahakantu”, tõdeb Piret optimistlikult, et ka nässu läinud arhiiviskäik oli äärmiselt rikastav, sest iga hargnemine võis taas viia uue ja huvitava infokilluni.

Kahtlemata tuleb selles raamatus pakutud paralleele vaadelda kui mängu – sest tegelikult on paljud seosed sündinud tagurpidi. Praeguse rahvusliku moe inspiratsiooniallikad on lihtsalt Pireti fantaasia ja nutikus. Sest paratamatult on valdav osa kunstniku inspiratsioonist alateadlik, vältimatu toetumine ajaloo vundamendile.

Kuid nii mõnelgi juhul oli tegu väga selgepiirilise inspiratsiooniallikaga – isegi täiesti konkreetse esemega –, millest disainer lähtus. Piret julgustab ka lugejat nägema seoseid praeguse ja olnu vahel: „Sellest pole midagi, kui lugeja avastab veel teisigi seoseid. Seda rikkalikuma kogemuse osaliseks ta saab. Avastamisrõõm on kõige olulisem, mistõttu saigi raamatus ära toodud vana eseme kohta käiv lugu ja sinna kõrvale moodne disain, et tekiks nägemus, mida-kust uue juures otsida ja vaadata.”

Sõnadeta lood

Rääkides pärimuskultuuri tähendustest tühjaks jooksmisest ja selle pelgalt dekoratsiooniks muutumisest, näeb Piret rahvuslikkuse põhjendust eelkõige üh­tekuuluvustundes, mida see võib tekitada. Kuid ta lisab: „Muidugi on kahju, kui kollane triibustik ei ütle vaatajale midagi rohkemat kui „Muhu”. Eks ma püüangi ka selle raamatuga seda veidi muu­ta, tutvustades lugusid rahvakunsti taga.”

Oma suurimaks avastuseks raamatu valmimise käigus peab ta lugu, kuidas 1930-ndatel hakkasid Muhu vaibatikkijad ülisuure nõudluse tõttu lillmustreid vaipadele kohati õlivärvidega maalima. Ta loodab, et sellised kurioosumid peaksid ometi kõigile meelde jääma!

Piret usub, et rahvariie kasvab ja areneb nagu üks puuoks, mis üha sirgub ja avab uusi pungi. Valdavalt 19. saj lõpust pärit rahvarõivaste ainetel hakati 1920–1930-ndatel looma rahvuslikku moodi, sealt edasi arenedes saavutas see ühe haripunkti sõjajärgse rahvusluse laines ning nüüd siis uuesti ja täiesti uue näoga 21. sajandil. Ning eilne poetab end salakavalalt homsesse just trükiste, raamatute ja ajakirjade kaudu, mida ikka ja jälle inspiratsiooniks sirvitakse. Ehk saab „Eesti rahvarõivas ja mood” poolesaja aasta pärast allikaks üha uutele versioonidele eesti rahvarõivast?

Kui juhtute kohtama Piretit tantsu- ja laulupeol, siis seal on ta oma vanaisa kodukoha traditsioonide järgi valmistatud Kärla (Saaremaa) rahvarõivakomplektis, mis on tehtud just selle peo jaoks.

1 küsimus

•• Mis on parim, mida võiks üks moelooja rahvarõivastest õppida?

Xenia Joost,

Karjala juurtega moedisainer

•• Rahvariie, nagu ka sõna  reedab, on loodud inimestele ja arvestab kandja konkreetseid vajadusi. Detailid on äärmiselt praktilised: naistel on põlled, mida saab kergesti ära võtta ja pesta, soojad villased sokid Eesti niiske ja külma ilma vastu, vestid, rätid jne. Minu arvates on oluline, et moedisainer peaks oma loomes meeles kandjat ja tema vajadusi, et tekiks harmoonia disaineri kui looja ja kandja vahel.

•• Moeloojaid võiks inspireerida rahvariiete ajatus. Disainides rõivaid, võiks mõelda, kas seda saab kanda ka aasta, kahe või kümne pärast, kui ajatu on mudel ning kui kaua kestab ja püsib värskena kangas.

•• Vaatamata rahvariiete praktilisusele ja ajatusele on nad ka väga kaunid, igal kostüümil on oma lugu rääkida. Ka mulle meeldib oma loominguga vesta lugusid, anda riideesemele lisaväärtus jutustuse abil.