Seda on olnud mitu korda. Eks see kipu teatrite puhul olema kõverjoon: on halb aeg, siis järgneb tõus, seejärel rutiin ja ideede ammendumine, siis jälle tõus. Paljuski on see seotud ühiskonnas toimuvaga. Rakvere teater oli väga populaarne nii-öelda taasärkamise ja fosforiidisõja ajal. Päris mitme peanäitejuhi tulek Rakverre on tähistanud ka tema loomingulist kõrgaega. Nimetada võib Raivo Trassi (1970-ndate lõpp, 1980-ndate algus – toim) või 1996. aastat, kui teatrisse tuli noor ja vihane tandem Üllar Saaremäe ja Indrek Saar. Nemad tõstsid toona võrdlemisi põhjas olnud teatri loomingulist taset, paranes ka majanduslik seis. Loomingu omanäolisus pole küll võrreldav näiteks NO99-ga, sest maakonnateatrit tehakse siiski kõigile segmentidele. Üllari isiksuse tõttu oli see ehk veidi rajum teater. Ta julges kutsuda lavastama ka inimesi, kelle koolitunnistusel ei olnud sõna „lavastaja”.

Ehk võite tuua mõne näite nende ajavahemike meeldejäävamatest etendustest?