Rannamännid ja täiuslik idüll

Roosvalt on jäänud truuks klassikalisele koolile, kuid viskab ka natuke villast.

Uno Roosvalt avas eile Hobusepea galeriis isikunäituse „Variatsioon“, mis pakub meile teeneka maalija viimaste aastate saavutusi.

Pressiteade nimetab teda õigustatult viimaseks mohikaanlaseks. Akadeemiline kool, klassikalised maastikuvaated ja elukestev truudus kunagi omaksvõetud käekirjale iseloomustavad Roosvalti ka praegu.

Palju selliseid kunstnikke tõesti enam pole, kel realistlik kunstikõne loomulikult, ilma erilise pingutuseta välja tuleb. Veerandsada aastat on ta kunstiakadeemias maaliprofessorina seda ka õpetanud, ent näe, väärilist järglast pole talle ikka võrsunud. Ju siis aetakse nüüd taga teisi realiteete.

Me teame, et Roosvalt armastab rannamaastikke, luiteid, jändrikke männitüvesid, paadirüsasid, tüünet merd ja puuvõradest piiluvaid päikesekilde.

Väikesed mõistulood

Söega, pastelliga, õlivärviga – alati jõuab ta samade pildimotiivide juurde; eemale tsivilisatsioonist, rohkem ikka looduse ligi. Ja siin paneb ta paika täiusliku idülli, liikumatu dekoratsiooni, millest ei oska kuidagi kinni hakata. Niivõrd paigas on kogu kompa ja värviintensiivsuste jaotus, et kriitikule polegi mingit tööd jäänud. Seda näitust peab vaatama vaikides nagu päikesetõusu või -loojangut.

Ja ometi on vanameister uues pildikomplektis visanud väheke villast. Asjade tavapärased suhted on paigast ära. Pikk triibuline kaltsuvaip jookseb üle raiesmiku, sulades täpse tonaalsuste mänguga ümbritsevasse loodusesse, rannaliiva seest sirguvad rõngas köiejupid nagu tantsisklevad kunstlilled, raba kohal lendab katkine viisk, silmapiiril roomab puukõrgune tigu, rannaniidu kohal helisevad krapid, hulgake kasse ja koeri on kogunenud grupiportreeks kunstniku ette. Selliseid asju me väga sagedasti ju ei näe, ometi pole sest lugu.

Uskumatud nägemused on alati sobitatud väga väljapeetud koloriiti. Vaataja silm jookseb kuulekalt mööda värvide maastikku ega märkagi, et selle sisse on uputatud väikesed mõistulood.