Foto: Kaanefoto

Toomas Jürgensteini värskelt ilmunud raamat „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits” (kirjastus Otto Wilhelm) on väga tabavalt just aabitsaks nimetatud. Sest mida teeb aabits? See avab lapsele tähtede tundmise ja lugema õppimise kaudu uue rikkaliku tekstide ja raamatute maailma, mille pakutav on sisuliselt ammendamatu kogu eluks. Religioosse kirjaoskusega on samasugused lood. Need, kes seda valdavad, teavad samuti, et leitav on nii rikkalik ja mitmekesine, et ühest elueast jääb väheks. Selle sügavusi saab vaid hoomata, kuid mitte kunagi ammendavalt. Mis on siis religioosne kirjaoskus? Kindlasti mitte pelgalt faktid – näiteks et nii ja nii palju inimesi usub jumalat ja teeb seda nii- ja naapidi. Selliste faktidega tegeleb religioonisotsioloogia ja sellele on raamatus ka viidatud, ent religioosne kirjaoskus on siiski midagi muud. See on oskus. Oskus näha asjade pealispinna taha, sageli ainult aimamisi, ent siiski.

Väga tabavalt on seda raamatus väljendanud kujundaja Kalle Müller, kes raamatu iga peatüki sissejuhatuseks visandab öise tähistaeva, mille taustal on aimamisi näha motiive 19. sajandi täheatlasest. Just aimamisi, sest atlase nägemiseks tuleb keskenduda. Tuleb aeg maha võtta ja silmitseda illustratsiooni tähelepanelikult.

Avalehele
11 Kommentaari