Nagu näituse pressitekstistki selgub, on kunstnikule ülimaks iluvaramuks naise keha. Viimase ümber keerlebki Kari piltide abstraktne retoorika. Ta ei pühitse otsesõnu, vaid annab delikaatselt mõista. Joontemuster kaardub kurviliselt siin ja seal mingiteks äratuntavateks puäntideks, looked ja nõgusad vormid vihjavad peenetundeliselt puusakaarele või büstile ning sinna see asi jääb. Kari ei räägi palju, ei võta laialt ette, kuid oma ahtakese ja kindlate piiridega pildimaailma on ta arendanud täiuseni.

Ja metafooride tasandil pole ta maailm kitsuke ühtigi. Paljusid pilte läbib silmapiir ja selle tagant õhetav kuma. Naisekeha hõrgud motiivid on taevakehadena riputatud selle sooja valguse sisse kümblema. See avar mastaap ja inimese ilmumine sellesse mingi hõljuva asteroidina toob kahtlemata keelele sürrealismi termini.

Kunstnik kihlveo peale

Arvata võib, et Kari laseb oma joonistaval käel minna just sinna, kuhu see parajasti tahab. Ta ei täida oma maale nõndanimetatud mõistlike seletuste, allkirjade ja ümberjutustustega. Kogu selle töö teeb ära hoopis vaataja silm, mis jäljekütina seirab kunstniku unistustes ekslevat kätt.

Kuid sel näitusel saame Kari kohta teada ka midagi uut. Selgub, et varases nooruses on ta sõlminud paar kihlvedu, mis kujundasid kogu ta elu. Kõigepealt vedas ta sõbraga kihla, et hakkab kunstnikuks. Selle mõõ-duvõtu võitis ta kolme aastaga, kuid lisaks sai endale ameti kogu eluks.

Teine kihlvedu kestab veel, kuid ka see on vajutanud kogu Kari elule oma jälje. Nimelt tõo-tas ta oma kehast vormida antiikse skulptuuri... oma 57. eluaastaks! Tärminini on veel kolm aastat, kuid nagu võib näitusele väljapandud fotodelt näha, püsib kihlveohimuline kunstnik vabalt graafikus.