Riho Västrik: teadmisest on vähe, tahan kogeda

Riho Västriku dok­kar „Mus­kus­vei­se ta­ga­si­tu­le­k“ võitis just Ve­ne dokumetaalfilmide suu­ri­ma pree­mia – Kuld­se Loor­be­riok­sa. See auhind on prae­gu Tal­lin­nas, pro­dukt­sioo­ni­fir­ma Ve­si­lind ka­mi­na­sim­sil. Fil­mi režissöör Vas­si­li Sa­ra­na ar­vas, et peaks seal ole­ma. Västrik on pro­dut­sent – loo­min­gu­li­ne pro­dut­sent.

 Ri­ho Väst­rik ei ole min­gi fa­naa­ti­li­ne ju­tu­pau­nik ega kiir­tu­lis­ta­ja. Aga kas te ole­te tä­he­le pan­nud, et loo­du­se­me­hed on kõik head rää­ki­jad? Täp­sed ja vär­vi­kad. Nii et ko­gu jutt siia ei mah­tu­nud. Ko­he kah­ju oli osa väl­ja jät­ta, ku­na­gi vist po­le nii kah­ju ol­nud.

Aga nüüd sõna Ri­ho­le.

Preemia

See pree­mia on Ve­ne­maa mit­temän­gu­fil­mi aas­tap­ree­mia. Se­da an­nab väl­ja or­ga­ni­sat­sioon Loor­be­rioks. Koos­neb tun­tud filmii­ni­mes­test. Kui ma õiges­ti mä­le­tan, siis kuu­lus sel­les­se Ïüriis­se 32 ini­mest, esi­ta­ti li­gi 340 fil­mi. No­mi­nen­di pre­ten­den­diks. Kok­ku oli ühek­sa ka­te­goo­riat.

Vi­ta­li Mans­ki, vä­ga tun­tud Ve­ne do­ku­men­ta­list, kant­sel­dab ko­gu se­da kam­pa. Ta on vä­ga tun­tud, ol­nud, mui­de, ka Pär­nu fes­ti­va­li Ïürii esi­mees. Ja tei­nud fil­mi Pu­ti­nist – port­re­tee­ris inimn­äo­list Pu­ti­nit. Ühesõna­ga – üks tun­tu­maid Ve­ne do­ku­men­ta­lis­te Kos­sa­kovs­ki kõrval, ma ütleks.

Pree­miaid ja­ga­ti ka­hes eta­pis: kõigepealt va­li­ti väl­ja kümme pa­re­mat, ja siis neist kolm no­mi­nen­ti. Hin­da­mi­ne toi­mus nii, et kõik 32 and­sid hin­ded ja siis kee­gi teh­ni­li­ne sek­retär lõi need kok­ku. Žürii­liik­med is­tu­sid saa­lis ega tead­nud, kes pree­miad saab. Kõik see oli vä­ga pä­ris. Mul­le te­ge­li­kult vä­ga meel­dis see üri­tus.

See toi­mus ki­no­s Hu­dožest­ven­na­ja. Ar­ba­ti plat­sil, õlle­res­to­ra­ni Pra­ha juu­res. Ve­ne­maa esi­li­nas­tus­te ki­no­s. Nii on­gi – esi­li­nas­tus­te toi­mu­mi­se ki­no­.

Ei ol­nud min­git ko­du­koo­tust, mul­le meel­dis. No au­salt.

Me oli­me mui­du­gi kind­lad, et võitu me sealt küll ära ei too. Meil ei ole Ve­ne­maal häs­ti läi­nud sel­le fil­mi­ga. Kui­gi film on Ve­ne­maal fil­mi­tud, rää­gib Ve­ne­maa nur­ga­ke­sest, vä­ga kau­gest küll. Ja ek­raa­nil näe­me ve­ne ini­me­si. Aga meil ei ole Ve­ne­maal häs­ti läi­nud. Küll aga on Eu­roo­pas häs­ti läi­nud, me ole­me saa­nud pree­miaid mit­me­telt fes­ti­va­li­delt ja te­lemüük on häs­ti läi­nud. Näi­teks ko­gu sak­sa­keel­sel Eu­roo­pal on prae­gu lit­sents sel­le­le fil­mi­le, Ar­te Fran­ce’il ka. Meie jaoks ik­ka­gi esi­me­ne juh­tum, mil­le koh­ta ma jul­gen prae­gu öel­da lä­bi­mur­re.

Koostöö algus

Kui ma te­gin fil­mi „Mid­den­dorf­fi jäl­ge­de­s“, siis läk­sin Mid­den­dorf­fi jäl­ge­des Taimõri pool­saa­re­le, mis on üks Ve­ne­maa pal­ju­dest su­le­tud piir­kon­da­dest, aga üht­la­si on see ka maail­ma kon­ti­nen­taal­ne põhja­poo­lus. Maa, mis veel põhja poo­le jääb, on ai­nult saa­red.

Uu­ri­sin kõikvõima­lik­ku kir­jan­dust ja fil­mi­ma­ter­ja­li, et sel­le pai­ga koh­ta üld­se min­git täp­se­mat ai­mu saa­da. See on ik­ka vä­ga suur piir­kond. Täp­se­malt pool Lää­ne-Eu­roo­pat. Sain tea­da sel­li­sest me­hest, na­gu Vas­si­li Sa­ra­na, kel­le fil­mid olid seal vi­deo­kas­set­ti­del suu­red hi­tid. Neid vaa­da­tes ma tões­ti sain aru, et see­kord po­le te­ge­mist min­gi ven­na­ga, kes klee­bib kaad­reid kok­ku ja pa­neb Van­ge­li­se muu­si­ka al­la.

(See on Ve­ne­maal vä­ga le­vi­nud – sel­li­ne ühte mal­li muu­si­ka kä­ru­ta­tak­se al­la, ja siis vää­na­tak­se pil­did pea­le.)

Ma vaa­ta­sin, et te­ge­mist on pä­ris fil­mi­me­he­ga ja tal on kor­ra­li­kud as­jad. Üri­ta­sin te­ma­ga ko­he kon­tak­ti saa­da, aga juh­tus nii, et te­ma tol­leaeg­sed üle­mu­sed ar­mu­ka­de­du­sest ei lask­nud mu mei­li lä­bi. Aga kui mi­da­gi on et­te näh­tud, siis see ik­ka juh­tub.

Aas­ta hil­jem sai­me me ik­ka­gi kok­ku, Vas­ja tu­li Mat­sa­lu fes­ti­va­li­le ja võitis siin oma su­per­hea fil­mi­ga „Põhjarän­du­ri­d” pree­mia. Ja me lõime käed – ini­me­sed, kes tee­vad ühes kan­dis sa­ma as­ja, võivad küll koostööd te­ha. Mi­nul oli „Mid­den­dorf­fi” vii­ma­ne ots te­ge­ma­ta (kõige kau­gem põhja­pool­ne nurk) ja te­ma pla­nee­ris se­da­sa­ma mus­kus­vei­se-fil­mi. Ku­na mi­nul oli fi­nantss­keem enam-vä­hem koos ja te­mal enam-vä­hem kõik ot­sad, kui­das sin­na min­na, siis te­gi­me­gi nii.

Nii sai sel­lest vii­ma­ne „Mid­den­dorf­fi” fil­mi­mi­se aas­ta ja esi­me­ne „Mus­kus­vei­se” fil­mi­mi­se aas­ta.

Kui „Mid­den­dorf­f” val­mis sai ja ha­jus ka te­ma skep­sis meie suh­tes (see oli vas­tas­tik­u­ne), siis pöör­dus ta amet­li­kult mi­nu poo­le ja pa­lus mind ha­ka­ta oma järg­mis­te fil­mi­de pro­dut­sen­diks.

Mil­le pea­le ma ar­va­sin, et võta­me as­jad et­te üks­haa­val. „Mus­kus­vei­se­ga” võime pih­ta ha­ka­ta.

Kontinentaalsel põhjapoolusel

Te­ge­li­kult ku­lus tal kaks kor­da pool aas­tat ko­ha­peal, 500 ki­lo­meet­rit iga­su­gu­sest ini­ma­sus­tu­sest. Ai­nult he­li­kop­te­ri ula­tu­ses.

Ja he­li­kop­te­rihin­nad on seal um­bes kaks kor­da kal­li­mad kui Ees­tis. Ma ei tea täp­selt, pal­ju Ees­tis on prae­gu, aga ma ar­van, et kus­kil 20 000–30 000 kroo­ni. Tund. Seal on ju­ba üle 40 000. Ja see, et sin­na ko­ha­le saa­da, võtab ik­ka hirm­sas­ti he­li­kop­te­riae­ga. Kui mi­da­gi juh­tub, kas või kaa­me­ra­te­ga, ter­vi­se­ga, ja sa oled oma ee­lar­vest to­hu­tu suu­re prot­sen­di pan­nud he­li­kop­te­ri al­la... Mis­moo­di sa sel­lest väl­ja tu­led? Mis­moo­di ma ütlen, et ma ei saa­nud fil­mi, aga ra­ha ku­lu­ta­sin ära?

See on sel­li­ne koht, kus lu­mi su­lab ära juu­li al­gu­ses ja juu­li lõpus võib uues­ti sa­da­ma ha­ka­ta. Meil on fil­mis sel­li­ne koht – 2007. aas­ta maist –, sel­li­ne tem­pe­ra­tuu­ria­no­maa­lia, kus me­hed joo­vad hütis teed, väl­jas on han­ged ak­nast kõrge­mad, to­hu­tu lu­me­torm, ja raa­dio ütleb, et süda­meh­äi­re­te­ga ini­mes­tel soo­vi­ta­tak­se tun­gi­valt mit­te väl­ja min­na. Sest pa­ra­jas­ti on Eu­roo­pa-Ve­ne­maal 36 kraa­di soo­ja. See näi­tab sel­le ko­ha ole­must.

Se­da tea­vad need ini­me­sed, kes on seal ise käi­nud, ne­mad vaa­ta­vad fil­mi, vaa­ta­vad sil­ma ja näe­vad. Lä­hed ap­ril­lis sin­na, po­laarp­äev on pea­le ha­ka­nud, mii­nu­seid on ko­gu aeg 30–40 ja ko­gu aeg pu­hub tuul. Tuul on kui­vem kui meil, aga võimen­dab külma mär­ki­misväär­selt. See on nii.

Ega kee­gi mei­le ot­se ütle, miks see piir­kond on kin­ni­ne, aga seal on kõike. See on met­si­kult ri­kas kant. Meil õnnes­tus käia ope­raa­tor Ar­vo Vi­lu­ga va­se­kae­van­du­ses. Pilt­li­kult on nii, et lööd ru­si­ka­ga vas­tu soont ja tükk ku­kub vas­tu. See on nii ri­kas. Sealt on ju­ba naf­tat ja gaa­si ka lei­tud, ja se­da töö­del­dak­se, aga se­da siia­poo­le tuua ei ole min­git mõtet. See on nii kau­gel. Ka­su­ta­vad oma tar­beks.

Sündinud seiklejad

Esi­teks peab sul ole­ma kaa­sasündi­nud mee­le­tu seik­lus­ja­nu. Me ka­na­li­see­ri­me oma seik­lus­ja­nu loo­dus­fil­mi. Ja loo­mu­li­kult ka tead­mis­te­ja­nu. Vas­si­li on geo­loo­gia­kan­di­daat, mis meie mõis­tes tä­hen­dab dok­to­rit. Ajal, mil „Mus­kus­vei­s“ Ees­tis küpses, kait­ses te­ma Mosk­vas väi­te­kir­ja liu­sti­ke alal.

Sa ta­had tea­da, aga sa ta­had ka ise ko­ge­da. Mind ei hu­vi­taks, kui ma ei saaks ise ko­ge­da. Min­gist het­kest oled sa mui­du­gi nii pal­ju ko­ge­nud, et hak­kad min­geid mu­ga­vu­si taht­ma, aga nen­de pro­jek­ti­de juu­res po­le see võima­lik.

Ükskõik, kas sa oled BBC või Ve­si­lin­nu ope­raa­tor – need ini­me­sed on ühe vit­sa­ga löö­dud. Mis siis, et ta on BBC-st, mis siis, et ta too­di he­li­kop­te­ri­ga ko­ha­le, mis siis, et tal on kolm kor­da kal­lim kaa­me­ra – seal igijää sees ei ole ta teist­moo­di ini­me­ne. Ik­ka pas­sib sa­ma­moo­di, et jää­ka­ru esi­mest kor­da koos poe­ga­de­ga koo­past väl­ja tu­leks. Täp­selt sa­ma­moo­di. Inim­lik kan­nat­lik­kus, soov vas­tu pi­da­da, üleüld­se ta­lu­mi­ne. Et sul­le meel­dib üksi või kak­si kus­kil ol­la.

Sa va­hid ühte se­dasa­ma nä­gu kuus kuud jär­jest. Me oli­me nel­ja­ke­si, ja sel­le aja jook­sul ei ol­nud meil konf­lik­te. Kui­gi kaks te­ge­last meist olid ju­hid, oleks võinud konf­likt tek­ki­da. Aga ei – täis­res­pekt ja -akt­sept.

Ilm­selt ka sel­lepä­rast, et üles-an­ded olid jao­ta­tud, üks ei ro­ni­nud tei­se töö­maa­le. Sel­le sõna tu­leb ik­ka kuu­la­ta, kes pa­re­mi­ni teab, kui­das tund­ras el­lu jää­da. De­mok­raa­tial po­le seal koh­ta, na­gu ka mä­ge­des mit­te.

(Me Vas­si­li­ga ole­me mõle­mad al­pi­nis­tid. Ka see on ühi­ne.)

Ma hak­ka­sin 1993. aas­tal ro­ni­ma, 28-aas­ta­selt. Avantüüri kor­ras läk­sin Mont Blan­ci­le. Sõber ütles, et nad ta­ha­vad Ku­ku-raa­dios­se an­da ot­se­re­por­taaži. Mi­na Ees­ti Raa­dio töö­ta­ja­na ütle­sin, et mis Ku­ku! Äkki ma siis tu­len ise kaa­sa? Nii ma siis hak­ka­sin käi­ma.

Se­da võib küll roh­kem mä­gi­mat­ka­mi­seks ni­me­ta­da, aga ik­ka­gi, kõve­mad me­hed, kel­le­ga ma koos käin, ni­me­ta­vad en­nast al­pi­nis­ti­deks. Ja se­da kind­las­ti ka on. Mi­nu mars­ruu­did vä­ga teh­ni­li­sed po­le ol­nud. Seik­lus­ja­nu ka­na­li­see­rus sel­li­ses­se spor­di-alas­se. Prae­gu on ka­na­li­see­ru­nud ark­ti­lis­tes­se piir­kon­da­des­se. Ma olen nüüd kaks aas­tat käi­nud ka soo­ja­des koh­ta­des – Ma­lis ja Kam­bodÏas –, aga ma tun­nen en­nast pa­re­mi­ni Si­be­ris.

Parem külm kui kuum

Ei ole külm. Külma­ga har­jud. Külma vas­tu ai­tab riie­tu­mi­ne, soo­ja vas­tu ei ai­ta mis­ki. Külma­ga har­jub nii ära, et sa hak­kad se­da kai­fi­ma. Meie eks­pe­dit­sioo­ni ajal oli kesk­mi­ne tem­pe­ra­tuur kolm kraa­di. Kesk­mi­ne. Me sõit­si­me jõe peal, püüdsi­me iga päev ka­la, pe­si­me se­da külmas vees, sa­das vih­ma, lai­ne lõi üle paa­di. Ko­gu aeg oli­me niis­ked. Ku­ni al­la kol­me kraa­di ei läi­nud, ei ol­nud min­git prob­lee­mi, kui hak­kas al­la kol­me mi­ne­ma, hak­ka­sid käed külme­ta­ma.

Mul ei ol­nud su­le­va­rus­tust või ma ei tea mi­da sel­jas. Oli mi­tu kih­ti as­ju küll, aga peal oli kõige ta­va­li­sem Ve­ne „stur­ma”. See on ge­niaal­ne rii­dee­se mi­nu mee­lest, ma olen vii­ma­se viie aas­ta­ga sel­le täie­li­kuks fän­niks saa­nud. Go­re-Texid ja muud sel­li­sed as­jad jää­vad tea­tud tin­gi­mus­tes sel­le­le al­la. Ta peab na­tu­ke vih­ma, peab pä­ris häs­ti tuult, kui­vab käh­ku, ai­tab päi­ke­se vas­tu. Tä­na­vu Lee­na lät­te­le min­nes ro­ni­si­me tai­gas lä­bi tõe­lis­te dÏung­li­te – ai­tas ka oks­te vas­tu.

Lee­na on meie uus pro­jekt. Lee­na on jõgi, mil­lel on fe­no­me­naal­ne del­ta. Ko­gu elus­tik sünnib seal uues­ti. Del­ta mõttes on see maail­mas suu­ru­selt tei­ne – Ama­zo­na­se jä­rel. Ko­hu­tav elu lä­te Kaug-Põhjas. Pluss veel, et Lee­na ve­te tõttu te­kib Põhja-Jää­me­res suur Si­be­ri lah­van­dus, mil­le ümber koon­dub veel omaet­te elu. See on to­hu­tu fe­no­men loo­dus­fil­mi te­gi­ja­te­le.

Leena

Pro­dut­sen­di töö on lip­su­ga ini­mes­te­ga koh­tu­mi­ne ja ra­ha kok­ku aja­mi­ne, aga on ka loo­ming. Mi­na olen loo­min­gu­li­ne pro­dut­sent. Crea­ti­ve pro­du­cer. See, kes tih­ti­lu­gu mõtleb ise idee väl­ja. Aga peaae­gu ala­ti kõnnib koos au­to­ri­ga al­ge­ta­pist saa­dik kaa­sa. Ei tee ma­ter­ja­li lä­bitöö­ta­mi­sel pal­ju vä­hem tööd.

Mi­nu pu­hul tä­hen­dab see ka plat­sil kaa­sas käi­mist. Ja teen seal tih­ti­lu­gu ka he­li. Võin ka ope­raa­tor ol­la mui­du­gi, aga po­le mõtet kõiki as­ju te­ha, see on eba­nor­maal­ne.

Lühi­dalt: loo­min­gu­li­ne pro­dut­sent töö­tab väl­ja fil­mi tut­vus­ta­va pa­ke­ti, koos au­to­ri­ga.

Lee­na-pro­jek­ti pu­hul, pä­rast esi­mest seal käi­mist ja hul­ga ra­ha ku­lu­ta­mist (mis tä­hen­dab mi­nu poolt mit­meid sa­da­sid tu­han­deid kroo­ne ja Ve­ne pool pa­ni li­saks sel­lest veel um­bes poo­le) jõud­si­me jä­rel­du­se­le, et meil po­le mõtet te­ha pro­jek­ti Lee­na kui sel­list. Põmm. Kui ter­vik. Pea­kan­ge­la­ne – Lee­na.

Me ot­si­si­me ka­he eks­pe­dit­sioo­ni käi­gus pea­te­ge­last, kes ei oleks jõgi ise. Kes oleks seo­tav jõega, oleks ka­su­ta­tav ülem­jook­sul, kes­kel ja all. Se­ni­maa­ni ei ole me leid­nud vä­ga head pea­te­ge­last pea­le jõe en­da. Jä­re­li­kult – ku­na meil on vä­ga hea idee del­ta koh­ta ja vä­ga hea idee ülem­jook­su koh­ta, ku­hu me mõle­mas­se ole­me eks­pe­dit­sioo­nid tei­nud, siis me alus­ta­me eta­pi­ti. Ju­hul, kui tu­leb kõne al­la üldi­se jõe te­ge­mi­ne, siis see tu­leb kol­man­da fil­mi­na.

Kui kes­ken­du­me del­ta­le ja ku­lu­ta­me sin­na kaks aas­tat to­hu­tult ra­ha ja inim­res­surs­si, siis peab mul ik­ka­gi ole­ma ülem­jook­sust, mis on to­hu­tult at­rak­tiiv­ne, su­per viis mi­nu­tit. Se­da ei saa te­ha kuu aja­ga. Se­da peab te­ge­ma sa­mu­ti aas­ta ae­ga.

Nii on meil kaks täies­ti töö­ta­vat ideed. Üks on ülem­jook­sul, mil­le pea­te­ge­la­seks on see­der, kel­le ümber käib ko­gu elu. Ka­rud, maao­ra­vad, lin­nud, ini­me­sed, ka jõgi ise. On ka va­na ja noo­re seed­ri dia­loog, mis an­nab as­ja­le poee­siat.

Ja alam­jooks on siis (see on fe­no­me­naal­ne!) kõik see, mil­le jõgi on 4400 ki­lo­meet­ri jook­sul kaa­sa too­nud (mä­ge­sid võtab kaa­sa!). Ühel het­kel, en­ne Jää­mer­re jõud­mist ta puis­tab kõik sel­le ma­ha. Ja te­kib uue elu al­li­kas. Ko­gu elu Lee­na ümb­ru­ses on ai­nult Lee­na­ga seo­tud. Ei ole seal teid. Te­mast jook­seb üle ai­nult üks pä­ris suur sild. (Üle­val on väik­seid pon­toon­sil­da­sid.) Aga seal, kus ta on 30 ki­lo­meet­ri laiu­ne, ei saa min­geid sil­du ehi­ta­da. See ei ole mõel­dav, see on võima­tu.

Peaae­gu ter­ves ula­tu­ses on Lee­na igijää ter­ri­too­riu­mil – mis on jäl­le­gi fe­no­me­naal­ne, igijää le­vib saar­te­na ise­gi Bai­ka­li­ni väl­ja. Mis on vist ise­gi roh­kem lõuna pool kui Ees­ti. Seal ei ole võima­lik ise­gi puur­kae­vu­sid te­ha. Ko­gu ve­si võetak­se ka sel­lest jõest. Roh­kem elu al­li­kas ei saa­gi ol­la.

Alam-kesk­jook­sul kõige laie­ma­tes koh­ta­des on Lee­na laius 30 ki­lo­meet­rit. Ta on niivõrd met­sik. Mul on fo­to, kus ma sei­san va­sa­ku ja­la­ga va­sak­kal­dal ja pa­re­ma ja­la­ga pa­rem­kal­da­l… seal, kust ta väl­ja ni­ri­se­ma hak­kab.

Ülesvett minema

Meie kuua­ja­li­ne eks­pe­dit­sioon ülem­jook­su­le nä­gi väl­ja nii, et kõige­pealt sõit­si­me min­gis­se Si­be­ri pä­rapõrgukülla. (Vä­ga kihvt ar­hi­tek­tuur, la­he­dad palk­ma­jad, veel tsaa­riaeg­seid ma­ju ka­su­ta­tak­se uu­te ma­ja­de ehi­ta­mi­seks.) Ühesõna­ga, sõit­si­me külas­se, kust sõit­si­me alu­mii­niump­lek­ki­dest isee­hi­ta­tud pi­roo­gitüüpi paa­ti­de­ga kolm päe­va üles­vett. Siis jäi­me ho­bu­seid oo­ta­ma, kes pi­did kan­da­meid tas­si­ma tu­le­ma, aga tea­tud põhjus­tel ei tul­nud.

Ar­va­ta­vas­ti võeti lii­ga vä­he vii­na kaa­sa. Või võeti lii­ga pal­ju vii­na kaa­sa. Väi­de­ti, et ho­bu­ne up­pus so­hu ja hä­da­vae­vu tõm-bas tei­ne ho­bu­ne ta väl­ja. Siis me ot­sus­ta­si­me op­ti­mee­ri­da oma va­rus­tu­se.

Vas­ja, kes on tõeli­ne proff eks­pe­dit­sioo­nii­ni­me­ne, lu­ges si­su­li­selt rii­si­te­ra täp­su­se­ga port­sud kümneks päe­vaks. Võtsi­me kol­me pea­le teh­ni­ka sel­ga, koos saat­jaks ol­nud ko­ha­li­ku mets­ni­ku­ga (kes on ka su­per­mees), ja pa­ni­me siis möö­da loo­ma­ra­da­sid mi­ne­ma. Soid ja mä­ge­sid, ja siis seed­ri­met­sa, kus me nä­gi­me, kui­das ka­rud on kae­va­nud, et maao­ra­va­te pähk­li­va­ru­sid kät­te saa­da. Seed­ri­te juur­te alt. See on niivõrd va­pus­tav. Hul­lud eks­ka­vaa­to­rid.

Tõusi­me kolm pik­ka päe­va ko­gu va­rus­tu­se­ga. Vii­ma­ne päev oli kümme ja pool tun­di, ja koos vii­ma­se päik­se­kii­re­ga jõud­si­me vii­ma­ses­se ja­hi­maj­ja. Te­gi­me kaks-kolm päe­va võtteid.

Mil­leks see on va­ja­lik? Sa ma­ri­nee­rid omaen­da mõtteid. Is­tud min­gi ku­ru ser­va peal, oo­tad, mil­lal päi­ke pa­ra­jaks lä­heb, ja ko­gu aeg min­gi mõtte­ping­pong käib. Sel­lepä­rast on­gi loo­min­gu­li­ne pro­dut­sent. Au­tor ei tea ju ise ka täp­selt, mi­da ja kui­das­moo­di me tee­me. Me aru­ta­me koos.

Mis võiks ol­la si­duv ele­ment, kust me leia­me õige ol­lu­se, kes võiks ol­la see kan­ge­la­ne? Ja kes on see hu­vi­li­ne, kes ta­hab se­da fil­mi saa­da? Sest ega tel­li­jaid ei ole ju, sa pead ise mõtle­ma idee ja sel­le tel­li­ta­vaks te­ge­ma. Kõige pa­rem on mui­du­gi nii, kui sa müüd fil­mi nii ma­ha, et see on ost­ja idee…

Autoajajatega läbi Siberi

Meil on üks uus mõte. Ma võin se­da ise­gi rää­ki­da. Et kui­das see käib.

See sündis ka Ir­kuts­kis ol­les. On Vla­di­vos­to­ki–Kras­no­jars­ki–Mosk­va trass au­to­de­le. Ve­ne­maal on tä­nap­äe­val nii, et ko­gu ida­pool­ne Ve­ne­maa sõidab pa­rem­pool­se roo­li­ga au­to­de­ga. Tä­na­seks on ka Mosk­vas pä­ris ar­ves­ta­tav prot­sent sel­li­seid au­to­sid. Need tuuak­se üks­haa­val Vla­di­vos­to­kist.

Ja see elu­kut­se, ve­ne kee­les gontšk, au­toa­ja­ja, on vä­ga äge. Ohud, seik­lu­sed, pi­dev tööl olek. Ta­va­li­selt nad le­pi­vad kok­ku, võta­vad kel­le­gi käest ra­ha et­te, os­ta­vad sel­le eest len­nu­ki­pi­le­ti Vla­di­vos­tok­ki, sin­na tu­leb Jaa­pa­nist laev au­to­de­ga, os­ta­vad au­to ära ja siis hak­ka­vad kam­bas ta­ga­si tu­le­ma.

Al­gu­ses pa­ne­vad au­to­le vi­neer­tahv­lid ümber. See näeb väl­ja na­gu Esi­me­se maail­masõja aeg­ne soo­mus­ma­sin. Sest va­he­peal ei ole üld­se teid, et au­to kau­ban­dus­lik vä­li­mus ei kan­na­taks. Eda­si, kui nad Ir­kuts­kis­se jõua­vad, on ka­po­tid plaast­ri­ga kin­ni tõmma­tud. Sel­li­sed ka­ra­va­nid lii­gu­vad.

Sul ei sünni ideed, kui sa ei käi neid ise am­mu­ta­mas. See tee­ma si­sal­dab ek­soo­ti­kat, sa­mas on see road-mo­vie, sa­mas näi­tab see geog­raa­fia­t. Ko­gu see näh­tus, mil­lest lää­ne-eu­roop­la­ne vä­he teab.

Ja siis veel inim­lik külg – seal on pä­tid-kaa­ba­kad, kes neid pres­si­mas käi­vad. Se­da an­nab ka kok­ku lep­pi­da, et kui sa nä­gu­sid ei näi­ta, saab ise­gi räkiti fil­mi­le. Sel­li­ne mõte on. Saa­me oma rii­si­kol esi­me­se tre­ti ära te­ha, len­da­me ko­ha­le.

Täht­sad on teh­ni­li­sed la­hen­du­sed, kui­das pan­na mik­rid au­to­des­se, et nad hea kva­li­tee­di­ga töö­taks. Le­pi­tak­se kok­ku stiil. Kaks meest fil­mi­vad. On va­ja lei­da need ko­lo­riit­sed ven­ni­ke­sed, kel­le­le en­nast pä­he mää­ri­da.

Eda­si peaks mi­ne­ma nii, et ma fil­mik­sin neid ven­ni­ke­si, kir­ju­tak­sin sel­le loo (ütle­me, kui mul üld­se ra­ha ei ole), kir­ju­tan teo­ree­ti­li­selt ar­ves­ta­ta­va pa­ke­ti ja siis peab mõtle­ma väl­ja reÏii-s­tii­li, es­tee­ti­ka, mil­li­se­na me ta­ha­me se­da nä­ha. Veel pa­rem, kui leia­me min­gi võrd­lus­fil­mi – et näe­te, sel­li­ne tu­leb. Pa­rem, kui see on üld­tun­tud. Ja ei ole­gi muud, kui tuld!

Kui ma olen al­ga­ja, siis saa­dan idee lu­ge­ma­tu­tes­se foo­ru­mi­tes­se kan­di­dee­ri­ma. Kui ma olen tut­vus­te­ga pro­dut­sent, siis saa­dan oma tut­ta­va­te­le te­le co­mis­sio­ning edi­to­ri­de­le. Han­ke-osa­kon­na juh­ti­de­le. Ja nii see lä­heb.

Riho Västrik

Sündinud:

4. augustil 1965 Abja-Paluojas

Pere:

Abielus, kaks last

Haridus

•• 1988–2000 Tartu ülikool,

BA ajaloos ja ajakirjanduses

•• 2000–2002 magistriõpingud Tartu ülikoolis

•• Alates 2006 Balti filmi- ja meediakoolis magistriõpe produtseerimise erialal

Töö

•• Alates 1996 OÜ Vesilind juhataja

•• 1997–2001 Eesti Televisiooni uudiste peatoimetaja/toimetaja

1993–1995 Reklaamitelevisiooni uudisteosakonna vastutav toimetaja

•• 1990–1993 Eesti Raadio Noorteraadio toimetuse juhataja

•• 1987–1990 VAT-teatri näitleja

Dokumentaalfilme

Autor ja/või režissöör ja/või produtsent

•• 1999 „Lumeleopard”

•• 2003 „Kaali saladus”

•• 2004 „Õhtumaa kaduvad liigid”

•• 2004 „Jäägermeister”

•• 2004 „Sõjapealik”

•• 2004 „Karula rahvuspark”

•• 2005 „Rannaniitude laulud”

•• 2005 „Piisa torn”

•• 2006 „Middendorffi jälgedes”

•• 2006 „Nahkhiirte varjatud elu”

•• 2008 „Muskusveise tagasitulek”

•• 2008 „Otepää püss”

•• 2008 „Tundras muutusteta”

•• 2008 „Karukõnelejad”

Viis olulist

••  Perekond

••  Sõnapidamine

••  Ajataju

••  Tasakaalus karma

••  Sportlik enesetunne