Robin Hoodi täiesti mittelõbusad seiklused
Üks Ridley Scotti esialgsetest visanditest nägi ette „Robin Hoodi” nimikangelase kujutamist terroristliku bandiidina ning Russell Crowe oleks sel juhul mänginud positiivset rolli Nottinghami šerifina. Saatus nägi ette teisiti ja selle asemel toob Scotti keskajafilm linale Robin Hoodi elu veidi enne, kui ta selle nime all kuulsaks sai. Kas tulemus õigustab ennast? Lühike vastus on – ei.
Ohu märk on juba põhistaari Crowe’ nime nägemine produtsentide hulgas. Austraalia pärit-olu ja valdavalt karme mehi kehastavat näitlejat tuntakse lühikese kannatuse, kuid mitte hea huumorimeele ja kindlasti mitte eneseiroonia poolest. Nii saame etteaimatavalt kangelase, kes ei naerata, ent suudab eba-õiglusele igas olukorras mõõga ja vibu abil koha kätte näidata, päästes sisemise moraali tungil seejuures ettesattuvad naised ja lapsed.
Esimesed kolmveerand tundi on siiski paljutõotavad. Ristisõjas surmapatte korda saatnud Robin tuleb koos Väikese Johni ja teiste sõpradega Prantsusmaa kaudu kodumaale, kandes kaasas langenud Richard Lõvisüdame krooni. Et kiitus ühte lõiku koondada, tuleb öelda, et prantslased räägivad prantsuse keelt ja nooltevihinaga täidetud lahingustseenid on eriti filmi alguses väga kaasahaaravad. Isegi kohustuslik antikangelane rüütel Godfrey (Mark Stone) mõjub esialgu päris köitvalt, kuigi filmitegijad pingutavad tema väljajoonistamisel musta värviga selgelt üle.
Kuhu jääb lugu?
Film kui tervik on aga nii klassikaline „popkornikino”, et ei mõju isegi naljakalt. Paratamatult meenub Scotti-Crowe’ varasem ühistöö „Gladiaator”, mis jääb võrdluses selgeks võitjaks. Et tegu on ikkagi vägivaldse keskajaga, koosneb pakutav kokteil verest, porist ja siirupist nagu „Braveheartis”, aga midagi on puudu. Juurde ei küsiks ehk tingimata verd, küll aga näitlejatööd ja andekat lugu, mitte sadu kordi nähtud pilkude ja pooside töötlust. Robin ja leedi Marion (Cate Blanchett) vahetavad pilgu – ning heliriba „suurejoonelised” viiulid teevad vaatajale stseeni tähenduse võimalikult üheselt mõistetavaks.
Just muusikaline lahendus tükeldab teose nagu lihunikukirvega lihtsalt neelatavateks tükkideks. Andestada võiks Crowe’ rollilahenduse ning süžees siin-seal silma kargavad loogika ebakõlad, aga filmi muusika kannab lõpuni hoolt, et „Robin Hood” oleks nüri, pime ja vääramatu nagu piiramismasin.
Järgnev on vaid neile, kes filmi oma silmaga vaatama ei lähe. Ajaloohuvilisi lõbustab lõpplahendus, kus kuningas John põletab rahvahulga ees ära Magna Charta (lühidalt: inimesed, sõltumata seisusest, on Jumala ja kohtu ees võrdsed). Scotti teose loogika järgi on tegu hädavajaliku happy end’iga, mis võimaldab Robinil ja Marionil metsa elama minna. Asjade sellise käigu pakutav irooniamoment lastakse raisku, metsaidüll on nagu Disney filmist võetud, ainult et Bambi küpseb lõkke kohal. „Nii see lugu algab,” teatab kiri ekraanil. Appi!
