„Rocketmani” Elton John (Taron Egerton) mõjub lõpuni nunnu ja isegi naljakana. foto: kaader filmist

Viimase aasta jooksul on mu lemmikmuusikutest tulnud riburada pidi mängufilme. Aga Elton Johni pole ma, ausõna, kunagi kuulanud. Ilmselt just seetõttu oli tõeline rõõm tema eluloofilmi vaadata. Kogesin nii Viktor Tsoi kui ka Queeni filmi arvustust kirjutades, kui lootusetult sassi läksid omavahel fänni- ja kriitikupositsioon.

Dexter Fletcheri „Rocketman” kulgeb läbi Elton Johni (nimiosas Taron Egerton) elu pöördepunktide – mudilasest muusikuks, muusikust superstaariks, superstaarist sõltlaseks ja sõltlasest paranenuks. Elton Johni loo jutustamiseks valiti tema lavapersoonile sobilik vorm, suurejooneline muusikalifantaasia, tsiteerides tegijaid endid. Seda formaati toetas ka filmi visuaalne külg, alustades efektse koreograafiaga tantsustseenidest ning lõpetades laulja ekstravagantsete kostüümidega.

Filmi süžee ise oli triviaalne, ent eluline – sest eks elu olegi ju tihti triviaalne. Vaatajatele joonistati pilt iseendaga tülis olevast, armastust janunevast mehest, kes saab ootamatult raha ja võimu. Loomulikult selgub, et see ei ole just hea kombinatsioon.

Avalehele
39 Kommentaari