Priit Loog on suutnud Andrese mängida tegelaseks, kellele elad kaasa ja kelle aina suuremat trotsi tajud omamoodi õigustatuna, kirjutab Maarja Vaino. foto: kaader filmist

Nägin filmi enne esilinastust ühel udusel laupäeva pärastlõunal Allfilmi stuudios. Läksin kohale mõningase hingevärinaga. Midagi pole teha – kui oled ligi paarkümmend aastat oma elust tegelnud Tammsaare ja tema loominguga, on temast endast ja tema tegelastest saanud otsekui lähedased kaaslased, kellega on oma side. Peamine hingevärina põhjus oli mure: ega romaani põhiolemust – mida muide on omajagu keeruline sõnastada – pole kuidagi moonutatud ning tegelastele ja autorile liiga tehtud?  Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit hiljem võisin filmi lõppedes kergendatult ohata: „Jumal tänatud!” 

« Avalehele 78 Kommentaari
Loe veel: