Rushi tehnilise täiuslikkuse show

Oktoobri viimasel esmaspäeval andis Helsingis suurepärase kontserti Kanada kultusbänd Rush.

“Me oleme tõenäoliselt kõige kauem vastupidanud kultusansambel maailmas,“ ütles hiljutises intervjuus Kanada trio Rush kitarrist Alex Lifeson. Kummatigi on tal õigus ilmselt rohemaski tähenduses, kui ta ise ette kujutab. Eestis on Rush olnud alati vaid suhteliselt piiratud muusikafännide ringi imetlusobjektiks. Kui ma muusikakaugetele sõpradele mainin, et Rushi kontserdile Helsinkisse sõidan, oletavad need esiotsa, et ma räägin Jennifer Rushist. Kuid Lääne-Euroopas ja muidugi Ameerikas on Rush hiiglasliku kultuurilise tähendusega bänd. Ning esmaspäeval Hartwall Areena suunas sõites aeglustubki liiklus juba tubli kilomeeter enne sihtkohta: Rushil ei ole Soome pealinnas mingi probleem üle kümne tuhande pileti kiire läbimüümisega. Säravate silmadega eestlasigi on selles inimmassis sadu ja sadu.

 

Absoluutse mängutehnilise perfektsionismi ning keerukate kompositsioonide poolest tuntud proge pioneerid saabuvad lavale „Limelight” nimelise teose avariffide saatel ning inimesed Hartwall Areena põrandale asetatud istetoolidel tõusevad hetkegi mõtlemata püsti. Enam kui kolmekümne aastase karjääri jooksul esimest korda Soome jõudnud Rush kõlab täiuslikult päris esimestest käikudest ning trummisünkoopidest. Eks Lifesonil, basskitarrist-lauljal Geddy Leel ja maailma parimal elusoleval rokitrummaril Neil Peartil ole olnud aega kokkumängu harjutada ka. Ent ikkagi ületab nende puht tehniline virtuoossus niigi kõrged ootused. Eriti ajal, mil rokkmuusika tehnilist täiust kohati ehk põhjendatultki seitsmekümnendate igandiks peetakse. Ja ometi tapab see täiuslikkus tuhat korda karmimalt kui snobistlik kingapõrnitsemine MTV-s või lakutud soengutega neo-punk. Produktsioonile ning valgusrežiile on bänd nagu ikka raha ja ajutunde kulutanud: UFOdena lae alt lavale lähenevad prožektorikobarad teevad oma tööd kogu raha eest. Nii hea pole rokkbänd laval ammu välja näinud.

 

„Me oleme vanad mehed ning teeme nüüd pisikese vaheaja,” teatab kollektiivi ninamees Lee peale tundi klassikalisi ning uue plaadi „Snakes and Arrows” lugusid. Teise poole alguses juhtub midagi Lifesoni kitarrivõimuga – esimest korda kuuekümne viie show jooksul sel tuuril, nagu Lee hiljem publikule seletab. Inimliku täiuse katkestab tehniline ebatäius vaid mõneks minutiks ja kannatlik publik saab kätte nii „Tom Sawyeri”, „The Spirit Of Radio” kui kogu ülejäänud kohustusliku klassika. Neil Pearti trummisoolo kuulub juba illusionismi valdkonda ja koos pausiga üle kolme tunni väldanud kontserdi lõpetab Rush „YYZ” instrumentaaliga. Sõnu – nagu sel puhul tavatsetakse öelda – pole rohkem vaja.