Eesti Laulu produtsent Mart Normet pole veel demosid kuulnud ja ei julge taseme üle veel ei naeratada ega hõisata. Foto: Ilmar Saabas

Sain reedel võimaluse kuulata telemajas 20 lugu, mis pääsesid žürii tahtel Eesti Laulule võistlema. Juba 17. salvestuse juures teadsin kuut oma soosikut, seitsmenda üle pidin pisut aru pidama. Kui viimane lugu lõppes, märkisin kolm pala küsimärgiga, et neid peaks enne otsustamist veel korra-paar kuulama. Ausalt öeldes pole mul ka poolfinaalide žüriis oldud aastatel asjad nii kähku käinud. Seega julgen tuntud ninakirtsutajana kinnitada, et tänavu on tase tõepoolest kõrge, ükski laul ei pannud küsima, miks oli seda üldse vaja kirjutada.

Põhjused, miks poolfinalistid põhjustavad igal aastal nii palju poleemikat, miks saab žürii vastu päid-jalgu ning küsitakse, kas meil tõesti seda „kedagi paremat” pole, asuvad minu arvates hoopis mujal. Esiteks: milline on muusika tähtsus meie keskmise inimese elus? Teiseks: kui oluline on meile eesti muusika? Kolmandaks: kui palju sellest eesti muusika tervikpaletist üldse kellelegi kohale jõuab?

Avalehele
2 Kommentaari