----

Nõukogude terroritegusid algatanuid või neis osalenuid ei ole aga toimepandud kuritegude eest vastutusele võetud. Arveteklaarimist raskendab asjaolu, et suurem osa tänapäeva kultuurielus toimivatest mõjuvõimsatest Lääne inimestest olid paarkümmend aastat tagasi poliitiliselt seotud vasakpoolsusega. Nad olid ka N Liidu suured sõbrad.

Arutasin seda teemat hiljuti ühe vana taistolasega.* Ta rääkis, et alati, kui meenutab oma kaunist noorusaega poliitiliselt aktiivsetel 60-ndatel, hakkab tema mõtteis päike särama. Küsisin talt, kas ta on lugenud “GULAG-i arhipelaagi“. Oli küll lugenud, kohe, kui raamat oli inglise keeles avaldatud. Kas see siis ei olnud teda mingil määral mõjutanud? Kohutav lugemisvara olevat olnud. Avalikult ei olnud ta aga valmis selle üle diskuteerima. Avalikult soovis ta rääkida vaid 60-ndate vaimsest päikesest.

Mõttevahetus avas mu silmad: olen kuulnud lõpmatuid selgitusi selle kohta, kuidas Läänes ei ole N Liidu sündmustest midagi teatud. See on paljude lihtinimeste puhul kindlasti tõsi. Ent Lääneriikide haritlaskond on teadnud neist kogu aeg.

Kuigi Aleksandr Solženitsõn ei ole ainus kirjanik, kes on käsitlenud N Liidu koonduslaagrite elu, sümboliseerib ta siiski arveteklaarimist terrorimasinavärgiga ning “GULAG-i arhipelaag“ on endiselt kõige põhjalikum dokumentaalteos N Liidu majanduse alusest – koonduslaagritest.

Raamat avaldati Läänes paljudes keeltes 1973. aastal, samuti nagu juba aastail 1962-1963 vangilaagritest jutustav “Üks päev Ivan Denissovitši elus“. Need ilmumisaastad ütlevad välja karmi tõe: intellektuaalsel tasandil on Lääs N Liidus toimunust kogu aeg teadnud.

Kindlasti hakkas ka paljude natsionaalsotsialistide mõtteis paistma päike, meenutades nooruspõlve Hitleri-Saksamaal, kuid selline mõttemall tundub eurooplastele eemaletõukavana. Miks suhtutakse siis samasse asja teisiti, kui kõne all on nõukogude kommunism? Miks peetakse kommunistlikku retrot täna trendikaks? Miks seistakse punaste propagandalaulude kontsertide piletisabas, kuigi neis lauludes ülistatakse totalitarismi? Antisemiitide laule, mis olid omal ajal samuti populaarsed, ei õnnestuks Soomes esitada. Kuidas ühest inimeste ebavõrdsusel põhinevast ideoloogiast sai kurjuse sümbol, teisest aga mitte?

Lääneriikide inimesed ostavad meelsasti endise idabloki maades müüdavat sovjeetlikku pudi-padi ja tõmbavad selga T-särgid, millele on kirjutatud “CCCP“ või mida ehib Lenini pea. Nende meelest on see naljakas. Aga miks on siis moraalses mõttes küsitav kanda haakristiga särki? Miks on lubatud romantiseerida punaideid, natsismiaateid aga mitte? Miks ei näe tänavapildis Hitleri vuntse? Miks Warholi “Mao“ repro on aktsepteeritav pilt tubade seintele riputamiseks, Hitleri portree aga mitte? Miks tekitab üks massimõrvade sümbol, haakrist, inimestes õudust, aga teine massimõrvade sümbol, sirp ja vasar, ajab inimesi naerma?

Ajakirjanik Anne Applebaumi sõnul seisneb üks seletus selles, et külm sõda tootis populaarseid pilte ja filme, kus seiklevad Bondid ja Rambod ning kõrvalosades ka naljakad sovjeedid. Läänelik, Hollywoodist mõjutatud popkultuur on huvitatud jaapanlaste ja sakslaste koonduslaagritest, N Liidu omadest aga mitte. Viimaste kohta ei ole sellist autentset filmimaterjali nagu see, millele on jäädvustatud Auschwitz. Infopuudus ja suletud arhiivid tähendasid, et akadeemilist uurimistööd ei olnud võimalik teha aastakümnete vältel. Ja nüüd on arhiivid jälle suletud.

Applebaum süüdistab Lääne kõrgkultuuri pahempoolsete vaadetega tippe ka selles, et nad ei ole võtnud endale vastutust selle eest, mida on kunagi pooldanud. Näiteks Martin Heideggerile oli aastail 1945-1951 pandud õpetamiskeeld ning ta pidi alatasa arveid klaarima ja selgitama oma suhet natsionaalsotsialismiga. Jean-Paul Sartre'i ei ole seevastu aga peetud kurjuse poolehoidjaks. Sartre'i suhtumisest räägivad ilmselt tema enda sõnad: “Kuna me ei olnud partei liikmed, ei olnud meie kohustus kirjutada N Liidu töölaagritest. MEIE olime vabad hoidma eemale sellest, milline olemus süsteemil oli.“ Ta ütles Albert Camus'le: “Nii nagu sinu arvates, olid need laagrid ka minu meelest talumatud, kuid minu meelest on sama talumatu see, kuidas kodanlikud ajalehed kasutavad neid laagreid ära neist kirjutades.“ Ingliskeelse Wikipedia Heideggeri ja Sartre'i käsitlevad leheküljed sobivad hästi kokku sellega, kuidas natsiminevikku käsitletakse erinevalt kui poolehoidu kommunismile.

Üks keskseid põhjusi, miks Lääs ei ole mõistnud kommunismi kuritegusid hukka samal viisil kui natsismi omi, tuleneb lihtsalt sellest, et kommunistlikku ideoloogiasse kuulub asju, mis on ligitõmbavamad kui natside rassistlik mõtteviis. Kommunistid pasundasid sotsiaalsest õiglusest ja võrdsusest ning seepärast oli nende süsteem vähemalt KUULDAV sellisena, nagu Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide järglased seda soovisid. Kuna see oli KUULDAV samasugusena, siis kujutati selle kuritegusid ka väiksematena ning seda tehakse ikka veel. Natsid sümboliseerisid absoluutset kurjust, N Liidul läks aga väheke viltu.

Selle asemel, et nõukogude kommunismi kuritegusid sama otsustavalt hukka mõista nagu holokausti, suhtutakse nõukogude ajalooga seotud küsimustesse põhimõttel, et ei tasu takerduda minevikku, vaid pilgud tuleb suunata tulevikku. Kui holokaustis kahtlejad mõistetakse Läänes üheselt hukka, siis neid, kes kahtlevad nõukogude kuritegudes, mitte. Ent tulevikku ei saa ehitada mineviku eitamisele. See meetod on päästnud valla mitmeid sõdu.

Tänapäeval püüeldakse Venemaal patriotismikultuse kaudu riikliku stabiilsuse poole ning ettekujutused terrorist ja vägivallast ei sobi selle Venemaa ideega kokku. Seepärast jäi pärast perestroikat alanud arveteklaarimine nõukogude terroriga Venemaal kahetsusväärselt pooleli. Riigi praegune kaootiline olukord on viinud selleni, et mälestustes nähakse terrorit nn rahvavaenlaste vastu sihitud legitiimse poliitikana. Nii on selle musta pesu pesemine lääneriikides veelgi tähtsam, kuid ka raskem, kuna terrorimasina kodumaa soovib toimepandud kuritegusid unustusehõlma pühkida.

Kirjanduse kui rahva mälu ülesanne kasvab üha enam maailmas, kus vaikitakse maha asju, millest ei saa majanduslikel põhjustel rääkida; maailmas, mille juhtorganitel ja poliitikal puudub mälu. Seepärast on mahavaikimise terrori lõhkumine ja nõukoguliku narratiiviga toonitatud ajaloo murdmine kunstiinimeste kätes. Neil on võimalus purustada arusaam, mis sünnib siis, kui võrreldakse seda, kuidas on nõukogude kommunismi ja natside terrorit Lääneriikides käsitletud: ühtede inimeste mõrvamine on vastuvõetavam kui teiste tapmine.

See meetod on päästnud valla mitmeid sõdu. Nii on selle musta pesu pesemine lääneriikides veelgi tähtsam, kuid ka raskem, kuna terrorimasina kodumaa soovib toimepandud kuritegusid unustusehõlma pühkida.

Lühendatult Sofi Oksaneni artiklist, mis ilmus täna Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte.