Softporno või piibellik armastus?

Mõne aasta eest surnud John Updike viib lugeja selles teoses USA eeslinna asemel Lõuna-Ameerika džunglitesse.

Mis see ometi on? Kas järjekordne, olgugi hästi tõlgitud näide sellest, et kui geniaalne kirjanik jõuab teatavasse ikka, oleks targem kirjutamine (vähemalt mõnel teemal) lõpetada, sest välja kukub vana mehe softporno? John Updike’i 1994. aastal ilmunud „Brasiilia” esimestest lehekülgedest tekib tunne, nagu oleks kätte sattunud samasugune ühe jalaga geriaatria valdkonda kuuluv pettumus, nagu Gabriel García Márqueze „Minu mälestused kurbadest hooradest”.

Aga ei. See on vaid petlik esmamulje. Ōnneks.

Seekord ei vii Updike lugejat oma tavapärasesse miljöösse: väikesesse Ameerika eeslinna, ettekandjate, sekretäride, ahelsuitsetavate koduperenaiste, kauplusetöötajate, provintsipastorite ja treenerite maailma, kust lootus on ammu kadunud ja kus valgus helgib hetkeks vaid siis, kui armutakse naabri või töökaaslase naisesse või mehesse, et vahetada üks morn abielu teise samasuguse vastu. „Brasiilia” viib meid kuhugi palju kaugemale.