Sõjahirmud Stockholmi kunstihoones
Kui keegi veel mäletab Roger Vadimi kunagist fantaasiafilmi “Barbarella”, milles teras ja inimihu ühinesid arvutute penetratsioonide tulemusel suureks seksuaalseks sõjamasinaks, siis ongi tal käes asjakohane probleemiots.
Mona Hatoum, üheksaküm-nendail kaasaja kunsti tippnimeks tõusnud Beiruti sõjapõgenik, on sündinud ja üles kasvanud Lähis-Ida etnilistes ja sõjalistes kokkupõrgetes, pagenud sealt tüdruku-eas Londonisse ja võtnud kaasa traumeeriva mälestuse hõõguva metalli ja kõrbeva inimihu arvututest kohtumistest. Pärast tudeerimist Slade’i kunstikoolis oskab ta seda valada ka hellalt valusaks kunstiks.
Veatud pinnad
Esialgu kehakunstiga katsetanud palestiinlanna on nüüd valinud installatsiooni ja esindanud juba paarkümmend aastat maailma kunstigaleriides ja muuseumides laiemat temaatilist kunstisuunda, mis kõnetab Vahemere idaosa paineid. Mäletatavasti oli viimane Kasseli Documentagi suuresti pühendatud riiklike, kultuuriliste ja psühholoogiliste barjääride lahknemisele selles regioonis. Üldpilt kujunes kurnavalt poliitiliseks ja etnotsentristlikuks.
Hatoum üritab aga tõusta kõrgemale poolt-ja-vastu sõna-võttudest. Ta abstraheerib kogu probleemipuntra vahetuteks kehalisteks kogemusteks, mis tungivad nahapinnast läbi ja hävitavad midagi meie sees. “Barbarella” lõppes ähvardava ennustusega: “Our love will destroy the world!” Hatoum näib edastavat sümmeetrilist antiteesi: “Our hatred will destroy our own body!”
Saalid on täis metalli, külma ja haljast. Selle poleeritud pinnad on ebainimlikult veatud ja kalgid. Mõnedel neist marsivad pisikeste tinasõdurite hallid rivid. Oma ideaalses ümaruses või laitmatus täisnurksuses on need ehitised midagi ülemvormide sarnast – neist kumab ükskõikset üleolekut pehmest inimkoest, mis nende kaisus kügeleb. Viimane ei pääse neist aga üle ega ümber, sest haljas metall on võtnud hälli kuju, siis kušeti oma ning lõpuks mugandunud ratastoolikski.
Kunstnik on valanud loomuldasa soojust ja varju pakkuvad pehmed tarbeesemed kalkideks ja tummadeks objektideks, mis ei emba väsinud ihu, vaid pitsitavad ja jäätavad seda nagu trellid. Mõni neist suriseb nagu kõrgepingekapp ja viskab seest külma valgust.
Võib arvata, et just sellisena tungib igapäevane surmahirm terrorirünnaku ees unedesse. Hirm soomukite ja tankide ees, mille teras lömastab hetkega keha. Veatu ja pime metall, mis langeb peale nagu päikesevarjutus, on Mona Hatoumi luupainaja. Arvata võib, et sellist neuroosi kannavad endas ka selle regiooni juudid, teistest palestiinlastest rääkimata.
Näitus on avatud 19. detsembrini.
Intiimsed hirmud ja sotsiaalsed foobiad
Mona Hatoumi kunst kutsub meid uuesti kogema kultuurilisi ristteid, mis ühendavad meie identiteeti füüsilise ja tajutava maailmaga me ümber. Nagu paljud tänased kunstnikud, kaasab Hatoum oma töösse laia valiku erinevaid meediaid ja tehnikaid, kuid tema unikaalne käekiri on neis äratuntav intiimsuse ja lähedustundena, mida ähvardab (reaalne või kujutletud) füüsilise ohu võimalus. Tulemuseks on pinge näiliselt stabiilsete ja võõritatud objektide ning neist kiirguva “käegakatsutava” ohutunde vahel, mis lubab vaatajal isikliku aistingu põhjal mõista Hatoumi kunsti metafoorina kultuurisuhetest mõnes tegelikus sotsiaalses ruumis.
Dan Cameron, kuraator, Soho Kaasaja Kunsti Muuseum, New York
