„Sõna saab kunstnik”. Kuraator tegi muuseumist mänguväljaku

Kiirete järelduste tegemise asemel tuleks näitusel käia mitu korda või veeta seal terve päev.

Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab 10. novembrini näha näitust „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik”, millega tähistatakse Eesti kunstimuuseumi 100. sünnipäeva. Kuraator Eha Komissarov on kutsunud näitust koostama kunstnikke, kes on valinud Eesti kunstimuuseumi kogudest peamiselt möödunud sajanditel valminud teoseid ja astunud nendega oma värske loomingu kaudu dialoogi. Näiteks on Kristi Kongi valinud Henn Roode 1960. ja 1970. aastate maale, mida ümbritseb näitusel tema uus teos „Roosad ja rohelised. Tükike violetti – Rahu”. Laura Kuusk on kõrvutanud oma installatsiooni „Sotsiaalne keha” (2018/19) Tamara Ditmani pronksskulptuuriga „Mäng” (1980). Seeläbi koosneb näitus justkui paljudest miniväljapanekutest, mille ühisosa on kuraatori loodud kontekst ning uue ja vana dialoog. Selline lähenemine võimaldab ühtaegu tutvustada nii muuseumi mahukaid kogusid kui ka praeguste kunstnike uusi teoseid, koondades äärmiselt erinevat loomingut.

Mitmekülgne koostöö

Eha Komissarovi loodud kontseptsioon ei ole iseenesest uus väljamõeldis. Kureerimise ajaloost leiab arvukalt näitusi, kus kunstnikud on võtnud kuraatori rolli ja tegelnud muuseumide kogudega, et tuua esile nende n-ö varjatud aardeid. Kumu näituse puhul pole keskne mitte kunstnike kriitiline suhe kogudega ja muuseumi tegevusega laiemalt, vaid kollektsiooni kasutatakse pigem inspiratsiooniallikana, mille kaudu käivitada isiklik loomeprotsess. Näituse saatetekstis mainitakse, et väljapanek lähtub kunstnike metaajaloolisest liikumisest, viidates sellele, et paljud kunstnikud tunnevad üha rohkem huvi ajalooliste allikate vastu, tõlgendades neid oma loomingus tänapäevastest vaatepunktidest ja mõttekonstruktsioonidest lähtudes. Samasuguse loogika alusel toimis eelmisel aastal ka EV100 programmi kuulunud projekt „Kunstnikud kogudes”, kus kümme tänapäeva kunstnikku resideerisid Eesti (väike)muuseumides ja lõid sealsete väljapanekute juurde oma näituse. Seega näen Kumu näituses teatud kureerimissuuna jätku, mille raames loobutakse osaliselt traditsioonilistest rollijaotustest ja soodustatakse kunstnike ja muuseumide mitmekülgsemat koostööd.

Teostest moodustunud komplektide omavahel sidumiseks ja näituse struktureerimiseks on kasutatud märksõnadest koosneva leksikoni loogikat: iga kooslust saadab märksõna, mille eesmärk on anda edasi teoste omavahelisi seoseid. Ideeliselt on see leidlik võimalus väga erinevaid kunstinähtusi ühtsel moel tutvustada. Siiski näib, et leksikon toimiks efektiivsemalt, kui see tuleks selgemini ja jõulisemalt esile. Märksõnad on saalis küll olemas, kuid nii tagasihoidlikult, et need võivad kergesti jääda märkamata. See-eest soodustab leksikoniga suhestumist väljapanekut saatev brošüür, mis on soovitatav näituse algusest endale abimaterjaliks kaasa võtta, sest selles sisalduvad kunstnike kommentaarid avavad teoste valiku tagamaid.

Kunstiajaloolises metsas

Osalema kutsutud kunstnikke valides on kuraator lähtunud soovist kaasata erinevaid meediume, mida on näha eksponeeritud teoste mitmekülgsusest. Ent oleksin kaasatud Eesti kunstnike puhul oodanud natuke julgemaid valikuid. Sõna on antud neljale Eesti kunstiakadeemia (EKA) maalieriala üliõpilasele, aga muus osas on kohalike kunstnike nimistu pigem etteaimatav. Ootamatumaid ja põnevamaid kihistusi loovad näitusele need teosed, mille kunstnikud on muuseumikogudest välja valinud. Maria Arusoo, Jass Kaselaane ja Jaanus Samma valikute seas on võluvaid töid, mille autor pole teada. Samuti saab näitusel näha Eesti kunstimuuseumi kogudesse kuuluvaid graafilisi lehti, mille on loonud maailmakuulsad kunstnikud nagu Francisco Goya ja Jacques Callot. Seega peaks üpris erinevate huvidega külastajatel olema võimalik leida teoseid, mis neid kõnetavad. Samal ajal jääb painama küsimus: kas loodud koosluste vahel ikka tekib piisavalt tugev sünergia, mis suudab pakkuda uusi lähenemisi ja tõlgendusi? Või toimib näitus pigem kui rikkalik Rootsi laud? Liiga kiirete järelduste tegemise asemel tuleks näitusel ilmselt käia mitu korda või veeta seal terve päev, et igasse kooslusse põhjalikumalt süveneda ja neist n-ö maksimum kätte saada.

Maria Arusoo, Jass Kaselaane ja Jaanus Samma valikute seas on võluvaid töid, mille autor pole teada.

Pean oluliseks ja julgustavaks, et Kumu suures saalis saab peale ootuspäraste publikumenukite näha ka katsetavamaid näitusi. Ehkki kunstnikud on kogudega töötanud juba aastakümneid, esindab Eha Komissarovi näitus üldisel foonil siiski pigem eksperimenteerivamat suunda. Kuraator on teinud muuseumist mänguväljaku, loonud sellele oma reeglid ja kutsunud kunstnikud endaga kaasa mängima. Erialapublikule on see nauditav, kuid julgustan ka kõiki teisi laskma end näitusel kaasa tõmmata ja selles „kunstiajaloolises metsas” vabalt oma seoseid looma.

* Tekstis toetun peale isikliku näitusekogemuse ka Eesti kunstiakadeemia museoloogia õppesuuna magistrantidega korraldatud õppetööle, mille raames palusin tudengitel kõnealust näitust vaadata ja analüüsida.