Soome Kiasma kaotab turvakunsti pakkudes hambaid
“Elu fragmendid” on valik-näitus paladest, mis väidetavalt hüppavad kahe jalaga suurde poliitikasse, klaarivad väikese inimese asju ja jagavad vaatajaga metafoore võitudest sotsiaalsete sunnimehhanismide ja ajaloo kummituste üle.
Mida öelda? Hambutu näitus. Hea ja mugav võimalus muuseumipersonalil kollektiivsele suvepuhkusele siirduda, kartmata, et palavuse eest varju otsivate massituristide hulka ka mõni nõudlikum professionaal võiks ära eksida. Sellised läbi kevad-, suve- ja sügiskuude venivad kollektsiooninäitused on professionaalidele hingetõmbe ajaks, Läänemerel kruiisivale võhikule aga võimaluseks leida kinnitust eelarvamusele, et moodsast kunstist midagi huvitavat küll ei leia.
Kiasma ideeline potentsiaal paistab juba aastaid kuhtuvat. Irriteerivad ideed ei imbu enam muuseumi seinte vahele, pigem pagevad sealt, andes ruumi pere- ja lastekesksele turvakunstile, mille ees saab pikalt peatuda ja dotseerida. Kõik on konditsioneeritud, steriilne, lõhnatu ja tardunud nagu vahakujude muuseum. Isegi poliitilisele teravusele apelleeriv näitus.
Jumal appi, see arhitektuurilt äkiline Kiasma hakkab sisemiselt õhustikult vägisi meenutama üle tänava riigiparlamenti. Kõik on nii rituaalne ja distsiplineeritud – rauge uimasus suunab selle asutuse näitusepoliitikat. Peaasi, et ei astuks kellelegi varba peale.
