Stalinismi õppetunnid Kivisilla galeriis
Vaataja ette on toodud viimane näitus sotsrealismi käsitlevast sarjast, sedapuhku ülevaade tollasest plakati- ja tarbekunstist.
Reklaamilik optimism
Totalitaarse riigi valitsevaks kunstivooluks on enamasti klassitsism, olgu siis akadeemilisemates või olustikulisemates variantides. See kehtis ka Stalini Venemaal. Alates 1943. aastast ka Eestis. Just sel aastal tutvustati Nõukogude tagalasse evakueeritud eesti kunstnikele käsu korras vene rahvapärase lakimaali saladusi ning jagati suuniseid ülevamate teemade käsitlemiseks.
Tulemused ei lasknud end oodata. Paul Luhtein, Eugen Vaino ja Richard Sagrits tulid pärast suurt sõda Eestisse, kaenlas nägusad lakkmaaliga kaetud dekoratiivlaekad saluudisäras Kremli, ülesehitustöö, jüriöö ja “Kalevipoja” motiividega. Sild vene rahvakunsti ja nõukogude ideoloogiaga oli loodud, nüüd jäi üle vaid rauda edasi taguda.
Neljakümnendate teine pool tõigi tublisti lisa, nüüd juba heroilisemas registris. Rahvalikkus raputati ree pealt maha, pildile jäi vaid “suur Stalin” ja tema musklis alter ego’d – matsakad blondid lüpsjad-karjatalitajad, õlakad kopajuhid-kombainerid. Juhtivaks kunstiliigiks sai kõige massilisem kunstiliik – plakat –, millele assisteeris sama massiliselt tarbekunst.
Ei saa öelda, et eesti kunstnikud oleks stalinliku müüdimaailma kujutamisel vene kolleegidele alla jäänud. Siima Škop, Oskar Raunam, Alo Hoidre, Allex Kütt, Evald Okas, Paul Luhtein ja teised demonstreerisid taset, mis nüüd toob heldimuspisara silma. Sellist nõretavat ja kompromissitut optimismi tänases kunstis naljalt ei kohta, küll aga mõnes šampoonireklaamis või treeninguvahendi müügikampaanias. “Kõrgemale ehitustöö tempo!”, “Rohkem vilja meie kodumaale!”, ”Täname suurt Stalinit õnneliku lapsepõlve eest!” jne.
Siiski, siiski. See, et meie õnne kaitsevad nüüd NATO kotkad, ei tähenda, et müüt on maailmast kadunud.
Mundrid, medalid ja lipud on vahetunud, jutt on ikka sama. Siin on selle ajaloonäituse pedagoogiline iva – ta aitab ära tunda tänase päeva müüte, nende ikonograafiat poliitikas ja reklaamis ning nende kõnekäände võimumeeste jutus.
Ma usun, et Juhan Partsi ja Res Publica mullused valimis-plakatid oleks hästi kaubaks läinud ka kõrgstalinismis. Nende hoogne ja karm toon, gigantomaania, kõva käe kultus ja äraostmatuse retoorika on kindlasti välja kasvanud Stalini kujutamise traditsioonilistest viisidest. Ikka kuskil Dnepri kaldal valges frentšis päikesetõusu tervitamas või siis martäänahju lõõmas metallurge utsitamas. Säärast tegelaskuju kohtame aeg-ajalt ka nüüdses telepildis.
Punalipuga Kalevipoeg
Kuid sel näitusel on välja pandud ka midagi ennenägematut – eesti mehe Hans Vastissoni Stalini-vaimustusest kantud käsitöönikerdusi. Paar aastat pärast suuri küüditamisi nokitses meie mees puust välja Kremli tornidega käterätihoidjaid ja loomariigi poolehoiuavaldusi Stalini kursile, punalippu lehvitavaid Kalevipoegi ja muud. Ilmselt siiras usus loodud taiesed demonstreerivad poliitilise müüdimaailma jõudu hoida ka metsatalus sündivat rahvakunsti “õigel kursil”. Ühelt poolt naljakas, teisalt õudne.
