Stanislaw Lemi raamat paneb südamest naerma
Sellegipoolest on Lemil Ijon Tichy pärast sekeldusi olnud. Ijon Tichy kohta kehtib šoti vanasõna: saatana saapad ei kriuksu. Teeb küll nalja ja satub rumalatesse olukordadesse, kuid autor kaldub “poliitilise ebakorrektsuse” piirimaile. Nii palju kui minu kätte on “kosmoserändude päevikute” tõlkeid sattunud, sisaldavad need ikka erineva arvu reisikirjeldusi. Osa reisikirjeldusi olevat olnud, autori populaarsusele vaatamata, Nõukogude Liidus lausa keelatud.
Nagu vennad Strugatskid, esindab Lem 20. sajandi teise poole Ida-Euroopa ulmeeliiti. Ta pole otseselt poliitiline kirjanik.
Kõik, mis juhtub Ijon Tichyga, võib juhtuda igaühega meist: saame petta remonditöökojas, maksame hingehinda praagi eest, satume kokku vaimuhaigetega, peame ränki võitlusi iseendaga, komistades oma iseloomu varjukülgedele.
Võimalik, et Lemi liigne konkreetsus inimliku juhmuse kaardistamisel, mille tarvis ta asetab reaalse faktoloogia ulmelisele taustale, ongi talle omal ajal toonud probleeme võimuorganitega. Igal juhul annab “poliitilise ebakorrektsuse” asjaolu Lemi loomingule oluliselt juurde.
Ijon Tichy on kahtlemata münchhausenlik luiskaja, kes tema enda õnneks elab ajastus, kus Kuule lendamiseks ei tarvitse enam kahurikuuli otsa ronida. Tichy on üsna sotsiofoobne tegelane, kõige paremini sobib talle ihuüksinda kosmoseavarustes seilamine, sest kohe, kui ta teiste mõtlevate olenditega kokku puutub, astub ta ämbrisse. Ta on tõsine mees, lausa pedant, kellele lähevad korda vähimadki äpardused. Lugeja saab Tichy juhtumiste üle südamest naerda.
Tichy kõrval on “Päevikutes” veel üks oluline tegelane, astrozooloogilise teaduse don Quijote, professor A.S. Tarantoga. Ühest küljest on ta Ijon Tichy nähtamatu vaimne isa, teisest küljest veel üks karakter, kes demonstreerib, sedapuhku teaduspõhiselt, inimese küündimatust ja rumalust.
Lem on öelnud, et on alati tahtnud kirjutada “üldise teooria kõige kohta”. Kõlab absurdselt, ent kui süveneda käesoleva kogumiku teise poolde, “Ijon Tichy mälestustesse”, jääb vägisi mulje, et siin on see üritus kulmineerunud. Reisipäevikute kerglasest noodist on need lühijutud ilma jäänud. Tegu on sünge, nüri ja kibestunud tekstiga. Autor ei mõista nalja ja kaldub väheinformatiivse filosoofia radadele.
Ijon Tichy on muutunud taltsaks, umbusklikuks ja laisaks. Teadlased, ulmemajanduse alustalad, on vaimuhaiged, eluvõõrad ja äpardujad. Väga pessimistlik tekst. Eriti vastumeelne näib see eelnevate elujanust vürtsitatud reisikirjelduste foonil. Võib-olla oli Tichy elufiniš jõudmas käeulatusse, et Lem teda mälestuste-heietuste lõnga sundis ketrama.
Ijon Tichy ja tema reisipäevikute mulje lühidalt kokku võtmiseks ütleme ühe targa mehe sõnadega nii: ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu. Kogu Tichy ümber keerlev maailm, tema ise kaasaarvatud, ujub vastuvoolu. Sellest ka nii palju õnnetuid juhtumisi tegelase elus, mis meile, küündimatuile, selle asemel, et olla eeskujuks, tunduvad halenaljakad.
