Sarjas „Stranger Things” kasutavad USA fiktiivse väikelinna lapsed oma üleloomulikke võimeid pahalastele jälile saamiseks ja nende takistamiseks. stoppkaader / IMBd

Netflixi megahitt „Stranger Things” on jõudnud kolmanda hooajani. Kui tavaliselt tähendab see ideedepuudust ja enesekordamist, siis seekord nii ei läinud. Kolmanda hooajaga tõestavad seriaali loojad vennad Dufferid, et kõik on hoolikalt läbi mõeldud ja me võime mõnusalt veeta veel vähemalt kaks hooaega 1980ndate ulmelises retronostalgias.

Sarja teise hooaja probleem seisnes killustatuses. Jäi mulje, et seriaali stsenaristidel olid küll erinevad ideed paigas, aga suurem visioon puudus. Tagasi toodi esimesest hooajast tuttav antikangelane. Tegelasteringi laiendati, ühe võõrast maailmast pärit olendi asemel ilmus neid välja mitu. Suurendati laste arvu, keda salajased organisatsioonid piinavad, samuti lisati teisi, suurlinnas elavaid eriliste võimetega lapsi, aga nimetatud süžeeliin paraku kuhugi ei välja ei viinud. Kuna seda kolmandas hooajas enam ei leia, võib arvata, et sellest said lõpuks ka stsenaristid ise aru.

„Stranger Things” pole klassikaline seriaal, vaid pigem kaheksa tunni pikkune film. On näha, et teise hooaja vigadest on õpitud, sest seekord rõhutatakse seriaalis filmilikkust varasemast veelgi rohkem. Killustatust leiab ka uues hooajas, aga seekord on kõik eraldiseisvad sisulised arengud loo seisukohalt vajalikud ja omavahel ideaalses kooskõlas.

Kolmas hooaeg toob tagasi kõik armastatud tegelased (Hopper, Eleven, Joyce, Mike, Dustin, Lucas, Will, Max, Nancy, Jonathan, Steve). Lahendada saavad nad aga erinevaid ülesandeid, mis viib nad hoopis teistsugustele sisulistele rännakutele. Seetõttu ei puutu paljud tegelased enne hooaja lõppu enam üksteisega kordagi kokku. Küll kohtuvad nad aga rohkem kui tunnipikkuses viimases osas, et üheskoos võidelda kurjadest teadlastest ja nende teadmatuse tõttu taas ellu äratatud kurjusest vaenlase vastu.

Sarjas „Stranger Things” kasutavad USA fiktiivse väikelinna lapsed oma üleloomulikke võimeid pahalastele jälile saamiseks ja nende takistamiseks.
stoppkaader / IMBd

Peale selle arendatakse huvitavalt edasi varem just mitte kõige meeldivamaid tegelasi, näiteks Maxi venda Billyt, kelle karakteri areng on vahest uue hooaja üks kõige üllatavamaid. Sisse on toodud ka uusi põhitegelasi, kelle hulgas on kõige säravam Steve’i uus parim sõber Robin. Teda kehastab näitlejate Uma Thurmani ja Ethan Hawke’i võrukaelast õrn ja salapärane tütar Maya Hawke.

Vendade Dufferite oskus luua fännide südameid sulama panevaid kõrvaltegelasi on ka seekord täistuuridel rakendust leidnud: Alec Utgoffi kehastatud vene teadlane Smirnoff suutis väga kiiresti muutuda tegelaseks, kes veel pikalt kõneainet pakub.

„Stranger Things” loob 1980ndate nostalgia ka nende jaoks, keda toona veel polnud või kes end USA väikelinna kujutleda ei oska. Me kõik oleme kokku puutunud 1980ndate muusika, filmide ja üldise popkultuuriga ja seda kogemust kasutatakse ära, et anda seriaalile nostalgiline retrohõng.

Seekord on asjaga isegi nii kaugele jõutud, et ka tegelased on muudetud lausa karikatuurseteks 1980ndate nostalgiapommideks. Kuidas veel kirjeldada Arnold Schwarzeneggeri „Terminaatori” vaimus loodud tegelast, kes ajab teiste jälgi nagu metoodiline tunnete ja halastuseta küborg? Kui eelmistes hooaaegades põhines minevikku vaatamine seintel olevatel postritel, laua- ja videomängudel, soengutel, muusikal ja 1980ndate filmide vaimus ulmel, siis nüüd on nostalgiast saanud omaette osaline. Just see muudabki „Stranger Thingsi” niivõrd unikaalseks.