Kanni tee kunsti juurde polnud kerge: Võrumaal sündinud poiss läks 1939. aastal aega teenima Eesti Vabariigi kaitseväkke. Siis mobiliseeriti ta Saksa sõja­väkke ja tema sõjatee lõppes Vorkuta vangilaag­ris.

Pühendus estampgraafikale

1946. aastal naasis ta Eestisse. Kunstihoone oli jäänud terveks. Kann asus tööle raamitöökojas. Järgmisel aastal asus samadesse ruumidesse graafikakoda. Kannist sai vist kõigis estampgraafika tehnikate asjatundja ja uue cannprint’i looja.

Kanni enda loomingust teadsid vähesed. Alles 1994. aastal, kui ta sai 75-aastaseks, korraldati tema isikunäitus. See mõjus nii veenvalt, et ta osales ka kahel Tallinna rahvusvahelisel graafika­triennaalil. Graafikakoda ehk Eesti Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee kujunes mitte ainult töökojaks, vaid ka kolleegide kokkusaamise kohaks. Vahetati kogemusi, peeti pidusid, üle õue on ka Kuku klubi. 1996. aastal pani Kann ameti maha, kuid tegi seda kerge südamega. Ta oli välja õpetanud oma poja, kes jätkab tema tööd.

Usun, et ühelgi eesti graafikul pole Voldemar Kanni kohta öelda ühtegi halba sõna. Ta oli mitte ainult oma ala tippspetsialist ja graafik, vaid ka muhe ja sõbralik inimene. Loodame, et nüüd­sel foto- ja digigraafika ajal ei sure välja ka estampgraafika, millele Kann oma elutöö pühendas.