Susan Sontag kaotas haigusele

Suri vapper naine, keda on peetud Ameerika Ühendriikide esiintellektuaaliks.

Leukeemia. Kolmkümmend aastat võitlust vähi erinevate vormidega. Susan Sontagi seitsmekümne ühest eluaastast pea pool, just see viimane pool, oli täidetud lahinguga oma keha pärast.

Vaim muidugi osales sõjas. Juba seitsmekümnendate teisel poolel ilmus Sontagi sulest ridamisi esseid vähi ja aidsi kultuurilistest metafooridest, samuti tuberkoloosi ja pidalitõvega seotud kollektiivsetest eelarvamustest Õhtumaa kultuuris. Kogedes oma nahal ümberpaigutumist tavapärasest rutiinist “haigusjuhtumite reservaati”, nägi ta oma silmaga kultuurimüütide tagakülge – suhtumise muutumist kellegi haigestumisel kas siis mõnda nn õilsasse tõppe (aadlikel podagra, poeetidel tuberkuloos) või jäledasse alandavasse nakkusesse (leepra jumalasalgajatel, süüfilis kõlblusetutel). Paar aastat tagasi eesti keeleski ilmunud kogumikus “Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” tõdeb ta kibedalt, et täna valitseb arvamus, et haigestumine immuunpuudulikkusse on patsiendi amoraalsuse sümptom. Vähihaigele aga tõmmatakse elusast peast must raam ümber.

Mitmekülgne looja

Mis mahub musta raami sisse Susan Sontagi mälestuse ümber? Tõmmu naine, elupõline njuujorklanna, Chicago ülikooli haridusega filosoof ja teoloog, Harvardi, Oxfordi ja Sorbonne’i taustaga kirjandusteadlane. Esseist, romaanikirjanik, intellektuaal, aktivist. Omainimene vägagi erinevates valdkondades. Kunstikriitikas näiteks. 1966. aastal ilmus tema esimene esseevalimik “Tõlgenduse vastu ja teised esseed” (eesti keeles osaliselt), milles kriitikute leib tehakse kibedaks tõdemusega, et kunstiteose analüütiline lahtiseletamine selgeks sõnumiks vaesestab ja isegi hävitab taiest. Kohustus kujutada midagi üldiselt arusaadavat olla kunstile ülekohtuselt selga laotud juba Antiik-Kreekas ning modernismgi pole suutnud seda ettekirjutust murda. Kunstist on tehtud ratsionalismi ori ja loojast reaalsuse teener.

Samas raamatus pani Sontag aluse oma hilisemale kuulsusele camp-i vanaemana. Kaheksakümnendate lõbujanune maailmakunst avastas üllatusega, et tema nõelpeen kirjeldus sai kaante vahele juba veerandsada aastat enne ta sündi. Teatraalne, eneseirooniline tundlikkus ja nõrkus kõige kunstliku ja liialdatu suhtes, mängulised stilisatsioonid ning püsivuse salgamine, juugendlikult külluslik enesemoondamisoskus – kõik see, mis hiljem sai laiema kuju postmodernismis tervikuna – leidis juba hällis Sontagi näol ilukirjanduslikult anderikka portreteerija.

Sontag jättis endast maha ka mahukaid krestomaatilisi analüüse fotograafia rollist globaalses meedias. Mullu ilmunud “Regarding the Pain of Others” (eestindamisel) jätkab seitsmekümnendatel ilmunud erialamenuki “Fotograafiast” teemasid pearõhuga eetikal. Kas meil on õigust eksponeerida sõjaviletsusi, kellegi personaalseid kannatusi, suremist? Kas meie teadmisjanuline demokraatia kõigi oma avaliku teabe seadustega ei kümble mitte perversses vuajeristlikus naudingus kuskil kaugel Balkanil, Venemaal või Iraagis möllavast verepulmast? Me peame nüüd vastama üksi, ilma Sontagita.

Susan Sontag

Elu ja looming

•• Ameerika tuntumaid ja hinnatumaid kirjanikke Susan Sontag sündis 1933. aastal New Yorgis.

•• Ta on kirjutanud neli romaani, lühijutustusi, esseesid, mitmeid näidendeid ning hulgaliselt mitteilukirjanduslikke teoseid.

•• Ta on lavastanud neli täispikka filmi. Samuti on ta lavastanud teatrites.

•• Aktiivse inimõiguste eest võitlejana juhatas ta 1987 kuni 1989 aastani Rahvusvahelise PEN-klubi Ameerika Keskust.

•• Ta on pälvinud hulgaliselt auhindu.

•• Sontagi teoseid on tõlgitud 33 keelde.