Kui otsida Lembit Petersoni lavastusest mingit ühist nimetajat, siis torkab silma see, et nüüdses „Onu Vanjas” pole laval mitte igavad ja vinguvad vene intelligendid, vaid nad on vaimukad ja isegi veidi küünilised. Teravmeelsed ja targad. Esmajoones puudutab see doktor Astrovit (Andri Luup) ja Jelena Andrejevnat (Maria Peterson), kelle vaimukus ja tarmukus annavad sisu naiselikule võlule, mis näitemängu dramaturgias ühte teemat üleval hoiab. Tšehhovi näitemängus küsib nimitegelane onu Vanja (Helvin Kaljula) eneselt, miks ta ise Jelena Andrejevna kätt ei palunud kümme aastat tagasi, kui neiu veel vaba oli. Maria Petersoni tõlgendus annab sellele vastuse, tema võlu peitub täiskasvanud, mitte noore neiu mõttemaailmas.