Tagasitulek poja juurest jõudis Linnateatri lavale
Linnateatris uue kaminasaali avanud, koostöös Raadioteatriga lavale jõudnud "Hall mees" osutab teatri uutele mänguvõimalustele.
Kui videopilt on saanud postmodernse teatri harjumuspäraseks koostisosaks, siis kuuldemängu kandmine lavale lubab uusi tuuli. Linnateater sisustas kaminasaali ringheli efekti võimaldava aparatuuriga.
Inglise kuuldemängumeistri Gill Adamsi "Hall mees" on üks neist tänastest teatritekstidest, kus lugu ja sõnum on napp, aga see on põnevaks aetud vormiga. Aegamööda ja vihjamisi saab selgeks see, mis "Halli mehe" kahte tegelast – meest ja naist/isa ja ema liidab-lahutab, milles probleem on. Ei hakka nappi libretot siin ära jutustama, et vaatajal jääks midagi ka teatris avastada. Olgu vaid öeldud, et paari suhted tiirlevad tänaste proovikivide ümber nagu aids ja homofoobia.
Näitlejatele, kes on kammersaalis nagunii nagu peo peal, jätab selline tekst palju ruumi mängunüanssidega elu sisse puhuda.
Hea meel on näha täispikas rollis Helene Vannarit. Eriti aga Väino Laesi, kes on Vanalinnastuudiost külalisena Linnateatrisse mängima pääsenud. Komöödia-näitlejana tuntud Laesil on üle pika aja võimalus näidata end tõsiseltvõetava draamanäitlejana.
Adamsi näidend vastandab Mehe ja Naise üsna mustvalge skeemi järgi. Sedavõrd, et John ja Betty loo annaks välja lavastada ka tinglikumas laadis, beckettiliku teineteise külge aheldatud paarina, kus üks ei saa teiseta. Linnateatri tubateaterlikku kammersaali sobib mõistagi olustikuline laad paremini.
Ema Betty kehastab naiselikku mõistvust, paindlikkust, meelerahu. Isa John tähenärijalikkusesse soomustatud ebakindlust.
Õnneks vaheldab Vannari ka Betty positiivsust jäärapäisusega, meelesegaduse varjundini välja. Ratastooli aheldatud naise puhul pole see ime. Laesi rollile annavad teise mõõtme need hetked, kui tal on enda võõraks halliks meheks taandumise pärast kriipivalt häbi.
"Halli mehe" lavastas Eero Spriit samade näitlejatega esmalt Raadioteatris. Milles võiks seisneda see väljakuulatud teatri- ja kuuldemängu võimaluste ühendamise perspektiiv?
Raadioteatri kuuldemängude hulgas pole "Hall
mees" heliefektide poolest kaugeltki kõige parem näide. Ka lavastuse muusikakujunduses pole midagi erilist, pigem meenutab see mõnd lääget Hollywoodi jõulufilmi. Eriti ei üllata ka see, et osa dialoogi teksti kõlab lindlilt tegelaste sisemonoloogina, aga kuuldemängu otsesõnalisusega võrreldes jätab see loogilisema mulje.
Näiteks kärbsesumin, mis enne lennuki õhkutõusmismüra loo sisse juhatab, mängitakse hiljem halli mehe seisundit kokkuvõtvaks kujundiks. Siis kui mees jutustab palavast päevast Ameerika surnuajal. Kuidas ta seisis oma mustas ülikonnas "valge varasena" valgetes lühikestes pükstes ameerika matuseliste vahel. Sellistes lahendustes oli jumet.
