Paljud nõukogude ajal elanud inimesed mäletavad, et tihti oli neoonreklaamidel osa tähtedest kustunud. „Need võisid nii seista kuude ja aastate kaupa, mitte keegi nende kordategemisest ei hoolinud,” meenutab Sakk. Müüjad ei viitsitud silte pimedal ajal alati isegi sisse lülitada. Palk sellest ei sõltunud, mingit survet neil selleks polnud.
„Ma mäletan, et olin esimesel kursusel ja elasin Koskla tänava ühikas. Oli vist jõuluõhtu ja minu kursusekaaslane, kellega ma tuba jagasin, tegi ettepaneku minna linna peale neoonreklaame sisse lülitama,” jutustab Sakk omaaegsetest tempudest. „Ma ütlesin sõbrale, et see pole ju võimalik - kuidas me sinna ligi pääseme. Aga tema teadis, et paljude siltide lülitid on hoone fassaadil. Nii et me käisime ja süütasime neid reklaame, et linna vähegi jõululikumaks teha. Panime põlema sildi „Keemiakaubad” kohas, kus praegu asub Kristiine noortekeskus, siis ühe juuksurisalongi reklaami, läksime edasi Tulika kaupluse poole.”


Avalehele
30 Kommentaari
Loe veel: