Tegelaskuju vormimisprotsessis käib töö koos näitlejaga. Tanel Toom (vasakul) ja Priit Võigemast (Pearu) „Tõe ja õiguse” võtetel Foto: Heiki Leis

Mis on sinu jaoks tõde ja õigus?

Olen selle filmi sees nii pikalt elanud, et seda on raske kokku võtta. Inimene ei filosofeeri niisama, et mis on tõde ja mis õigus. Vähemalt mina ei teinud seda, aga tänu sellele raamatule olen pidanud mõtlema, mis see minu jaoks on. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem mustvalged need kaks mõistet tunduvad. Tõde on nii subjektiivne, ei ole olemas õiget ega valet, eriti kunstis. Kui sa kirjutad stsenaariumi, siis on sul palju tegelasi ja sa pead stsenaristina asetama ennast nende sisse. Juba siis sa tunnetad, et läbi eri tegelaste tõde erineb. Stsenaristina näen lugu eri nurkade alt ja see kandub mingil määral üle ka päris ellu. Püüad asju objektiivsemalt näha. Jube lihtne on lugeda ühte lehte, ühte tõde, ühte vaatepunkti, aga kas see on tõde? Raamatus ja filmis tuleb välja, kuidas tõde muutub, kuidas seda on võimalik väänata, sellega mängida ja täpselt selliseks vormida, kuidas sulle kasulik on. Õiguse küsimus muutub tihti suuremaks ja olulisemaks nagu loos Andrese jaoks – peaasi, et õiguse saavutaks.

Küsimus ei ole lõpuks tões, vaid pealejäämises?

Jah, kõik algab õilsast tõearmastajast, kes usub siiralt tõde ja üritab selle põhjal oma õigust saavutada, aga lõpuks on Andres suurem tõeväänaja kui Pearu. Ta on selles mõttes lõpuks väga pime. Pearu on palju rohkem kahe jalaga maas ning me tunneme kokkuvõttes talle rohkem kaasa, kuna ta paistab inimlikum kui Andres.

« Avalehele 2 Kommentaari