ZUGA Ühendatud Tantsijate lavastuses „2 + 2 = 22” on olulisel kohal täpne ja hästi vormistatud tekst ning publikut kaasav mäng. Foto: Anastasia Semjonova

Siinkohal lähemalt kolme auhinna kandidaatidest ja sellest, missuguseid üldistusi saab esile toodud kunstnike ja lavastuste põhjal teha. Milline pilt avaneb noore vaataja teatrist (Salme Reegi nimeline auhind), tantsuteatrist ja keda vaadeldakse etenduskunsti ühisauhinna kategoorias? Kommenteerivad vastavate žüriide esimehed Kirsten Simmo, Iiris Viirpalu ja Ott Karulin.

Teater noorele vaatajale

Alustame nooremat vanuserühma puudutavast teatrist. Salme Reegi auhinna žürii vaatas ära ligi 40 lavastust, aasta kohta on see üsna ootuspärane hulk lastele ja noortele mõeldud teatrit. Žürii esimees Kirsten Simmo ütleb, et üldpilt oli pigem hea ja nomineerimisväärilisi lavastusi kindlasti üle viie. Ent üksjagu oli ka neid, mida võib rahumeeli nimetada keskmisteks korralikeks lavastusteks, näpuotsaga sekka altminekuid. „Paremal juhul võisid need tuleneda vähesest kogemusest, aga halvemal juhul ka küsitavast või suisa alatust eesmärgipüstitusest,” nendib Simmo.

Noore vaataja teatris on enamasti ka sõnalavastuste lahutamatu osa laul, tants ja visuaalsed elemendid.

Enamik lastele mõeldud lavastusi on siiani olnud tekstipõhised sõnateatrilavastused. Valdkonna variatiivsuse esindatust pidaski žürii valikuid tehes mõningal määral silmis. „Noore vaataja teatris on enamasti ka sõnalavastuste lahutamatu osa laul, tants ja visuaalsed elemendid. Mida leidlikumalt suutsid loojad erisuguseid väljendusvahendeid kasutada, seda huvitavam sai tulemus,” kommenteerib Simmo. Ta toob näiteks ZUGA Ühendatud Tantsijate „2 + 2 = 22”, mida võib küll nimetada tantsulavastuseks, kuid kus on olulisel kohal ka väga täpne ja hästi vormistatud tekst ning publikut kaasav mäng. „Laste ja lapsevanemate jaoks püstitas lavastus leidlikul ja mängulisel viisil küsimusi, millal keelud-käsud ja reeglid on päriselt vajalikud ning millal vaid rikuvad mängurõõmu,” kirjeldab ta.

ZUGA Ühendatud Tantsijate lavastuses „2 + 2 = 22” on olulisel kohal täpne ja hästi vormistatud tekst ning publikut kaasav mäng.
Foto: Anastasia Semjonova

Samuti nomineeritud Vanemuise „Klaabu” on Simmo sõnul puhtakujulisem tantsulavastus, mis võlub eelkõige lavastajate täpse tunnetusega. Samuti on osatud esitleda lapstantsijaid professionaalse lavastuse raamides nii, et koreograafia paistab dramaturgiliselt veenev ja neile jõukohane, kujundus- ja visuaalefektid toetavad lugu ning kogu etendus mõjub meisterliku tervikuna. Musta Kasti „Ernesto küülikud” on Simmo hinnangul jällegi väga intensiivse, väikese tsirkusetelgi jaoks suisa plahvatusliku mänguenergiaga, mis tõmbab lavastuse maailma sisse nii lapsed kui ka neid saatvad täiskasvanud. „Rollide tulevärk on meisterlik, aga žürii tõstab siin esile just lavastaja hästi komponeeritud tervikut, mis avaldub ka keskkonnateadlikus teemavalikus ja dramatiseeringus,” sedastab Simmo.

Ta toob esile sellegi, et näiteks NUKU teatris oli eelmisel aastal häid lavastusi kõvasti rohkem kui kunstnikutööga nominatsioonide hulka jõudnud „Momo”. „Ühtlaselt kõrge tasemega lavastuste seast ongi keeruline valida, aga seekord paistis teiste hulgast eredamalt silma Kristel Maamägi tõeliselt uhke kunstnikutöö, mis sobis suurepäraselt lavastustervikusse, tuues esile „Momo” loo muinasjutulist ja maagilist salapära,” kommenteerib Simmo pinnale jäänud valikut. Noortelavastusi esindab kandidaatide seas Ugala „Kuidas minust sai HAPKOMAH”, Vallo Kirsi tugev töö Viljandi kultuuriakadeemia teatritudengitega. Lavastus on Simmo sõnul väliselt efektne, kuid sisemiselt valus ja puudutav ning publikuna saalis istudes pole võimalik käsitletud probleemidest mööda vaadata.

Vaade Eesti tantsumaastikule

Tantsuauhinna kandidaadid valiti eelmisel teatrihooajal esietendunud 22 lavastuse seast, koolitöid (sh diplomilavastusi) ei hinnatud. Žürii esimees Iiris Viirpalu märgib, et see viimasel paaril aastal üsna samas suurusjärgus püsinud arv on kohalikku teatrivaldkonda ja loojate hulka arvestades pigem suur. Seega on tantsumaastiku tendentsid üsna samasugused nagu Eesti muus teatris, kus tuleb hooajal lavale päris palju produktsioone.

Tantsuauhindade nimekiri on võrdlemisi eripalgeline. Esile on tõstetud nii tugeva liikumistehnikaga, kontseptuaalseid kui ka sotsiaalselt kõnetavaid lavastusi. Viirpalu ütleb, et oma vormi ja sisulise lähtekoha poolest erinevad kandidaadid iseloomustavad üldiselt Eesti tantsu praegust seisu – leidub nii koreograafiakeskseid, tantsulist väljendust rõhutavaid kui ka etenduskunsti poole kalduvaid, just kontseptuaalsusega mõjuvaid töid. „On muidugi ka neid lavastusi, kus õnnestunult ühendatakse mõlemad. Loojate kunstiline käekiri ja neid kõnetavad teemad erinevad. Nõnda see ideaalis ongi, kuna see avardab kogu tantsuvälja ja esile saavad kerkida erisugused teemad ja lähenemised,” märgib Viirpalu. Ka viimastel aastatel tooni andnud performatiivsus, mitmesuguste väljendusvahendite võrdne osakaal ja etenduskunsti pildikeele rakendamine on tema sõnul endiselt päevakorras.

Kontseptuaalse terviklikkuse ja erisuguste väljendusvahendite sulandamisega tõusis esile Mart Kangro „Enneminevik”.
Foto: Rene Altrov

Tänavu tõusid žürii jaoks esile tööd, mis kõnetasid oma terviklikkusega või sotsiaalse lähtekohaga. „„Müra” puhul torkas silma etendajate hea ansamblitunnetus ja müra tähenduse avardamine kontseptuaalsemaks. Kädi Metsoja avaldas „tegeele” lavastuses muljet eelkõige liikumistehnika ja kehatunnetusega, milles oli näha oskuslikku piirilkõndi ja riskimomente,” kommenteerib Viirpalu. Kontseptuaalse terviklikkuse ja eri väljendusvahendite sulandamisega paistsid silma lavastused „Performance STL-is” ja „Enneminevik”. Huvitava teemapüstitusega – sotsiaalsed privileegid ja positsioonid ning vähemused – kõnetas Biofilm Sistersi lavastus „All That Goes Right”.

Viirpalu nendib, et tänapäeval on ühiskonnas teravalt esile tõusnud mitu konfliktset teemat: sooline ebavõrdsus, vähemused, konservatiivsuse tõus globaalpoliitikas, kriisidega seotud ebakindlus tuleviku ees, infoküllus, digiajastu. See peegeldub ka kultuuriväljal ja tantsulavastustes, ehkki praeguse pildi põhjal tundub, et võrreldes sõnateatriga lahatakse tantsus aktuaalseid sotsiaalseid teemasid endiselt veidi vähem.

Milline on aga Eesti tantsumaastiku olukord ja mis seda enim mõjutavad? Viirpalu ütleb, et vahest suurim faktor on aastaid olnud sama: vabakutseliste ja projektlavastuste suur arv. Nominatsioone on pälvinud tööd, mis lavastatud STL-is või Kanuti Gildi SAALis. Ta ütleb, et ainult tantsule keskenduvaid oma ruumidega produktsioonimaju või etendusasutusi ongi Eestis praegu ainult üks, see on Sõltumatu Tantsu Lava. Kanuti Gildi SAALi fookuses on pigem etenduskunstid üldiselt, nende alla mahub ka nüüdistants. Samuti toob Viirpalu esile, et tantsuvaldkonna käsutusse on küll tulnud uusi saale ja muid ruume (näiteks Eesti tantsuagentuuri Tantsuruum), kus korraldada töötube, koolitusi ja residentuuritegevust, kuid produtseerimine on siiski paljuski kahe keskuse või üksikute projektide põhine.

Kui praegu on valdkond Tallinna-keskne ja tuuritab üksikuid lavastusi, siis tulevikus areneb aktiivsem residentuuri- ja etendustegevus ka teistes suurtes maakonnakeskustes, nagu Tartus ja Viljandis.

Viirpalu avaldab lootust, et kui praegu on valdkond Tallinna-keskne ja tuuritab üksikuid lavastusi, siis tulevikus areneb aktiivsem residentuuri- ja etendustegevus ka teistes suurtes maakonnakeskustes, nagu Tartus ja Viljandis, seda enam, et tantsuhariduse suur keskus ongi Viljandi.

Etenduskunstide ühisauhind

Etenduskunstide ühisauhinna nimekirjas oli möödunud teatrihooajal 43 lavastust. Seegi suurusjärk on sama, mis eelmistel aastatel. Esindatud on 17 teatrit, vabatruppi ja muud kunstiasutust. Statuudi järgi on peamisi valikukriteeriume kaks: eri teatriliikide väljendusvahendite põimimine ning teatrikunsti väljendusvahendeid avardav otsingulisus. Uus statuut tõstab esile just otsingulisust ja lisab teatriliikidele ka teised kunstid.

Statuudi uuendamise üks põhjuseid on, et selle kategooria sisu on väljastpoolt vaatajale kohati ehk segaseks jäänud. Ühisauhinna ajalugu on õigupoolest üsna lühike. See loodi 2014. aastal, sest tundus, et aina enam on lavastusi, mis jäävad sõna-, muusika- ja tantsuteatri vahealale ega saa seetõttu alati piisavalt žüriide tähelepanu.

Selleaastase žürii esimees Ott Karulin meenutab, et algne otsus moodustada auhinna väljaandmiseks eri teatriliikide žüriide esindajatest koosnev ühisžürii oli toona mõistlik, et muutunud teatriolukorda peegeldada, kuid siiski esimene samm. Mullu, kui hakati üle vaatama kõigi auhindade statuute, kerkis teiste hulgas just küsimus, kas etenduskunst on iseseisev teatriliik (nagu ka sõna-, muusika- ja tantsuteater). „Töörühm leidis, et on, seega antakse järgmisest aastast välja etenduskunsti aastaauhinda, millel on ka oma žürii,” ütleb Karulin. „Vaidlused selle üle, mis on etenduskunst ja kas ongi enam üldse mõistlik teatriliike eristada, jätkuvad. Samal ajal tehakse meilgi aina rohkem näiteks osavõtu-, installatiivse või ka performance’i-teatri lavastusi, kus tuleks peale traditsiooniliste kategooriate, nagu lavastaja- ja näitlejatöö, hinnata muudki, olgu see siis kogeja teekonna lavastamine osavõtuteatris või objektide esitlemine etendajatena.”

Nimekirju vaadates jääb silma, et tantsuauhindade ja etenduskunstide ühisauhinna kandidaatidest kaks kattuvad: Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov, kes on nomineeritud koos, ning Mart Kangro. Ott Karulin ütleb, et teiste žüriide valikuid nad enne ei uurinud. Nii toimiti täiesti teadlikult, sest see paratamatult mõjutanuks otsust. „Pealegi ei näe ma probleemi selles, kui hea lavastus saab mitu nominatsiooni,” märgib ta.

Kandidaatide üldpilt on meeldivalt kirju. Karulin juhib tähelepanu, et nelja esile toodud lavastuse seas on näiteid nii osavõtuteatrist, mille alla kuulub „mobiilsed definitsioonid” ja mingil määral „Performance STL-is”, aga samuti dokumentaalteatrist, mille näide on „Lighter Than Woman”, osaliselt lähtub omaeluloolisusest ka „Enneminevik”. Kaks lavastust on dialoogis kujutava kunstiga.

Kristina Normani dokumentaalne lavastus „Lighter Than Woman” kandideerib etenduskunstide ühisauhinnale.
Foto: Erik Norkroos
„„Lighter Than Womani” autor Kristina Norman on tuttavam kunsti- kui teatripublikule ning „mobiilsete definitsioonide” kogemusruumi palistab maaliderida,” selgitab Karulin. Ta rõhutab, et kõige olulisem on siiski see, et need lavastused on terviklikult läbi mõeldud ja kaasahaaravalt etendatud ning käsitlevad ajakajalisi teemasid, mõned otsesemalt, teised kujundlikumalt.