Tartu Kunstimajas ruulib sürr ja vaikelu
Kummalisel kombel tundub, et just siin, Emajõe kallaste suletud kunstikogukonnas, on teoks saanud see, mida eksootikahuviline Läti kuraator Kalnina aasta tagasi oma kodumaa küladest otsima asus. Nimelt, surematu asotsiaalne provintsisürrealism, mida esindab Kursi koolkonna ümber koondunud seltskond, ja vankumatu truudus klassikalisele koloriidimaalile, mis elab edasi Imat Suumani, Jaan Punga, Eda Lõhmuse ja Jane Remmi piltides.
Eriti sürri poole pealt oleks võtta olnud küll, millega Läti ametlikku kunsti rikastada. Lõunanaabri provintside probleem on paljuski nimelt see, et geograafiline kaugus pealinnast ei häiri neid viljelemast nn normaalset kunsti, millel säilinud kõik kunstiajaloost tuttavad kunstitunnused. Pealinna kunstiakadeemia mõju ulatub metropolist kaugemalegi, ehkki kõige magusamale marjamaale pääseb enamasti ikka Riia kamp.
Eestis seda muret pole. Tartu, Viljandi ja Pärnu elavad üsna iseseisvat kunstielu ning just seetõttu evivad ka mingit suveräänset loomingulist potentsiaali. Ning Tallinnas aktsepteeritakse nende teistsugusust, olgu siis naljaga pooleks või mitte.
Nii et me võiks Lätile natukeseks laenata Tartut ja Pärnut küll, kuni riialaste uus kunstipoliitika jalad alla saab. Mõjusfääride ajutise ümberjagamise korras. Heade naabrite jaoks pole ju millestki kahju.
