Te ei tea Jaan Laugamõtsa? Järelikult teeb ta oma tööd hästi

Kui filmil hästi läheb, kiidetakse rezŠissööri. Kui midagi liiva jookseb, otsitakse üles produtsent. Kultuurkapitali mängufilmi aastapreemia laureaat “Vanameeste paradiis” seostub peas pigem rezŠissöör Ove Mustingu kui produtsent Jaan Laugamõtsaga (28). Järelikult on kõik korras.

— Jaan – näitlejate tööd ma näen, nagu ka rezŠissööri, operaatori ja valgustaja oma. Millest võib näha produtsendi tööd?

— Ei näegi. Film on siis hästi tehtud, kui sa ei näe produtsendi tööd – see tähendab, et kõik toimib, projekt püsib koos. Kõike tuleb koordineerida, ette arvestada, kalkuleerida. Produtsent on see, kes seisab tegijate ja kliendi, filmi puhul vaataja vahel. Rõõmus ja hea pool on see, et sul on võimalus inimestega suheldes saavutada midagi suurepärast. Negatiivne pool asja juures on rahaline vastutus. Sellega ei taha tavaliselt keegi tegeleda peale produtsendi.

Ehk kui rezŠissöör Ove Musting soovib võtteid korraldada mõnes jumalast maha jäetud paigas, kuhu puudub igasugune juurdepääs, või tahab bussi ilmtingimata jõkke uputada, siis mõtleb Jaan Laugamõts, kuidas seda kõige mõistlikumalt lahendada. Või mida teha siis, kui kümnest võttepäevast neljal sajab, aga näitlejatel on edasiseks juba muud tööd kavandatud. RezŠissööri ideed tõusevad taevastesse kõrgustesse. Produtsent tirib ta maa peale tagasi, kui tarvis. Projektide kirjutamine käib asja juurde. See on nüri administratiivtöö, ebameeldiv pool. Kauplemine. Läbi rääkimine. Aru andmine, kuhu raha läks. Pidev sentide paigutamine ühest hunnikust teise. Keegi peab ju vastutama.

— Kuidas te “Vanameeste paradiisi” bussi lõpuks uputasite?

— Arvutigraafika. Bussi ei olnud tegelikult olemas. Kindlasti oleks leidnud mõne vana bussi, millest poleks kahju olnud, aga see tuleb pärast jõest ka välja saada. Keskkonnakaitse, mõni õlileke. Kümme tonni rauakola. Ühe bussi vette viskamine käib kähku, aga selle välja saamine...

Kuus aastat montaazŠi, neli aastat rezŠissööritööd, viis aastat kaameramees. Proovinud peaaegu kõike, mis filmiga seotud, animatsiooni, graafikat. “Karlssoni katuselt” Väikevenna vari saadab teda nagunii senikaua, kui ETV seda telelavastust kordab, paljud mäletavad teda ka 1980. aastate lapssaatejuhi ametist Vikerraadiost. Praegu töötab koos kunagise kursusevenna Ove Mustinguga Downtown Stuudiotes.

Koos tegutseme, koos elame loomisvalu läbi, karjume teineteise peale, siis oleme rahul. Kooli ajal oli Musting teistsugune poiss kui mina, kandis lohvakaid pükse ja firmasärke, ega me eriti ei suhelnud. Käis pidudel. Mina ei käinud. (Valetab.)

Nüüd läheb meil tandemina Downtown Stuudiote nimetuse all neljas aasta. Suhtume igasse töösse nagu tähtsaimasse, kuid esimene tõeline filmitöö oli ikkagi “Vanameeste paradiis” – sellesse panime endast ikka väga palju. Ja see tasus end kuhjaga ära.

— Mis te sinna panite?

— Tööd. On kohutavalt hea tunne, kui saad sellist tööd teha.

Kell ei saa kunagi viis ja kõik kliendid tulevad mõttes koju kaasa. Kui Musting püüab Peipsi peal kala, siis Laugamõts rahustab end probleemidele lahenduste leidmisega. Enne ei saa magama ka jääda. Vaatajatel pole sageli aimugi, kui palju energiat ja raha kulub ühe väikse filmijupi tegemiseks. Pildi- ja helikunsti ei anna nuudlite ja hapupiima pealt teha. Tuleb leida vahendid. Kuna keegi ei viitsi ainult kümne minuti pärast kinno minna, on lühifilmi tegemine üsna tänamatu zŠanr. Vaadatakse siis, kui telerist näidatakse, või mõne suurema filmi “soojenduseks”.

Üks asi on, kui kinos inimestele meeldib. Teine asi, kui filmi-

inimesed tunnustavad. Eestis on kogu aeg ärapanemise periood, maania. Igal erialal. Kõik on konkurendid ja sama leivapätsi ümber. Kui lõpuks saad professionaalidelt positiivse hinnangu, siis... Seda juhtub tegelikult kahetsusväärselt harva. “Vanameeste paradiisi” puhul juhtus.

Minu jaoks oli üllatus, et Jaan praegu pigem kaadri taha hoiab ja “administratiivtööga” tegeleb. Mõtlesin, et esinejatüüpi inimesed muutuvad kurvaks, kui neile pidevalt ei plaksutata. Isegi produtsendiks ei taha ta end kõva häälega nimetada, sest need on palju “suuremad, targemad ja geniaalsemad inimesed”. Miks nii tagasihoidlik?

Mingil hetkel aitas küll sellest enda näitamisest. Palju parem on teha tööd niiviisi, et keegi teine saab selle kaudu ennast näidata. Mul ei ole sellele vastust. Tibud karbis hüppavad ikka üks kõrgemale kui teine. Neid hüppajaid on niigi palju.