Enamik peaauhindu läks inimestele/lavastustele, kes/mis käsitlesid ühiskondlikult puudutavaid teemasid. Teisalt leiab Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste, et kui vaadata teatrimaastikku laiemalt, siis ei saa öelda, et meil oleks poliitilist teatrit üleliia palju või üleliia kõrgel tasemel. „Pürgimisi on, aga et meil oleks vahetult reageeriv ühiskondlikult tundlik teater, seda ei ole. Kui jätame kõrvale NO99, siis suurtel teatritel ei ole suutlikkust reageerida ühiskondlikele teemadele. Hendrik Toompere juuniori lavastus Draamateatris on pigem juhus,” arutleb Maiste. Ta lisab, et kuigi postdramaatiline teater ja autoriteater on Eestis hästi kinnistunud ning nende osakaal suur, võiksid need küpsemaks muutuda. „Paljud noored tegijad pakatavad headest ideedest ja vormilistest lahendustest, aga postdramaatiline ja autoriteater ei tähenda ainult ideid, vaid ka küpsemist ja pikka tööd vormi korrastamise nimel. Ideed viiakse vaatajani distsiplineerimata või poolikutena, noorusliku entusiasmi pealt vahetult reageerides. See üksi ei tööta. Säde on oluline, aga oluline on ka tööprotsess,” ütleb Maiste.
