Tehted numbrites, keeles ja elus

Krul­li uues ko­gus põrkub kes­kea­li­se elu iga­vus ja ko­ge­mus armu­nu ro­man­tis­mi­ga.

Esi­me­ne mul­je on me­too­di­li­ne – 64 luu­le­tust, kõigis sa­ma pal­ju ri­du, numb­rid ilus­ti jooks­mas. Aga for­ma­lism po­le yhe­ne, sest need teks­tid, need reaal­su­se lauad, mil­lest Krul­li maa­gi­li­ne ka­hek­sa­kand kok­ku ta­pi­tak­se, on igayks eri nä­gu, ai­net ja si­su. Tu­le­mus ei moo­dus­tu ma­te­maa­ti­li­se liit­mis­teh­te­na. Sum­ma mää­rab tun­ne­tus ja moo­dus­tuv ku­jund tu­leb igal lu­ge­jal eri­nev. Au­tor on meid ai­da­nud nii pal­ju, et mõned raa­ma­tu al­gu­poo­les an­tud vii­ted saa­vad hil­jem oma jät­ku. Krul­li uu­riv, väl­tiv ja jäl­giv mõte töö­tab. On möö­da li­bi­se­vat kont­sep­tuaal­set luu­le­kel­must ja ve­ni­ta­tud mo­tii­ve ning on vä­ga häid teks­te. See on elu ene­se ebayht­lus. Ku­sa­gil taus­tal ku­mab vei­di­ke ar­he­tyy­pe, na­gu ik­ka.

Al­gu­ses voo­lab tekst pu­de­me­te­na ja ra­hu­li­kult, nen­dib, vaat­leb as­ju pa­ras­ja­gu fi­lo­soo­fi­li­selt dis­tant­silt, siis võtab män­gu­li­se­malt ja yl­la­tab (kree­ka ni­med li­halõiku­del lk 43, tai­gas vii­na võtvad ja he­li­kop­te­ri­ga uju­ma len­da­vad me­hed lk 30, lk 57), väl­ga­tab mõne mõju­va mõtte või pöör­de­ga, va­hel yt­leb ka ot­se väl­ja, et „ku­hu­gi ei jõud­nu­d” (lk 7). See on aus tun­nis­tus ja Krul­li luu­les on­gi loo­mu­lik osa se­da iga­vust ja tea­dao­le­vat, mis kes­kea­li­se ini­me­se elu täit­ma ki­pub. Aga au­tor po­le oma et­tean­tud iga­vu­se­ga lep­pi­nud. Raa­ma­tu tei­ses poo­les joo­nis­tub ta­sa­pi­si väl­ja sel­li­ne isik­li­kum ta­sand, mi­da po­le HK luu­les paist­nud Max Har­noo­ni ae­ga­dest pea­le. Ta on pil­la­nud, et ene­se lä­he­dal lä­heb asi ik­ka va­lu­li­seks. Tä­hen­du­si lam­mu­tav ja my­to­loo­gias­se sub­li­mee­ruv, ihapõhi­ne Krull hoi­dus lem­besõna­de eest, need olid just­kui ty­his­ta­ta­va­te mõis­te­te sei­su­ses. Ta­bu on murd­nud elu ise: kee­gi noo­ru­ke tu­leb ja nõuab „Kir­ju­ta min­d” (lk 36), ning au­tor on esial­gu nõutu, väik­se har­ju­mi­se­ga kir­ju­tab aga ju­ba täit­sa­gi. Siin on isepä­rast tyy­net hoo­gu ja uue nä­ge­mi­se õppi­mist, na­tu­ke val­la­tust­ki. Kir­ju­ta­tu saaks ju sa­ma­moo­di luu­les vas­ta­ta.

Jälgib maailma muutumist

Vaat­le­ja kõrva­le il­mub tund­ja ta­sand: „Si­na, te­le­fon, oled igat­su­se sümbol, sul po­le enam min­git/täht­sust, kui olen/arm­sa­ma juu­res.” (lk 65) Ka Brau­ti­gan oleks võinud nii öel­da. Siis­ki po­le see lyy­ri­ka ta­va­li­ses mõttes, mis­ki on tei­si­ti kok­ku pan­dud. Siin se­gu­neb inert­se ja he­do­nist­li­ku­ga võlu ja avas­ta­mi­ne. Ma ei tea, kumb pea­le jääb, ning see tead­ma­tus on­gi rea­list­lik, kuid lu­ge­des ta­jun seal mee­le­laien­dust. Ilu on lä­he­dal, ajab vaa­ta­ma, kir­ju­ta­ma ja pi­ku­ta­ma, aga kirg­lik so­ni­mi­ne ja muu­tu­mis­mak­si­ma­lism on Krul­li­le võõrad. Meie juh­ti­vaid mõtle­jaid võib kyll mai­ni­da, et on „loll na­gu loo­m”, ja ar­mas­ta­tu on „maail­ma kõige ilu­sam tüdru­k”, ning öel­dak­se veel „vä­he”. (lk 52) Aga asi ei lä­he ku­sa­gil ima­laks, sest män­gu tu­le­vad need as­jad, mis kõik ini­me­sed oma su­he­te­ga pea­le­kau­ba kaa­sa saa­vad – arm­sa­ma pi­kad töö-päe­vad, agu­li he­li­taust, kõrts ja joo­di­ku­te lol­lid nal­jad. See võib ol­la vä­si­tav ja mit­mes luu­le­tu­ses on­gi arm­sam an­tud „ui­nu­va kau­ni­ta­ri­na”. 

Meel­dib see prae­gu­ses luu­les harv loo­li­ne ta­sand, mil­leks ko­gu lõpu­poo­le ti­he­neb. Ra­hu­lik oma maail­mas ole­mi­ne on iroo­nit­se­mi­se ja dep­res­siiv­se so­pa  ajal pä­ris ko­su­tav. Raa­ma­tul on ise­gi „õnne­lik sum­ma” – jäl­gi­tak­se õdu­salt maail­ma il­mu­mist. Ma­da­la­mast ma­te­maa­ti­kast on siin pää­se­tud ja bio­loo­gi­li­sest et­temää­ra­tu­sest ula­tu­tak­se esial­gu yle. Nii na­gu yks pluss yks võrdub min­gi­tel tin­gi­mus­tel yks ko­ma mõned eriar­va­mu­sed, võib ka „Ne­li kor­da ne­li” ol­la va­hel na­tu­ke mi­da­gi muud, kui Krul­li va­ra­se­mast loo­min­gust ot­se tu­le­ta­da saaks.

Neli korda neli

Has­so Krull

Eesti Keele Sihtasutus

* Au­to­ri kir­ja­viis muut­ma­ta.