lavastusmeeskonnas oli ka kunstnik Ene-Liis Semper, lavale astusid Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk.

Sajandi lavastuseks valiti Jez Butterworthi "Jerusalem" (2009), milles peaosa kehastas Mark Rylance.

NO99 koduleht kirjeldab 2012. aasta lavastust järgnevalt:
"Three Kingdoms" on retk Euroopa ja teadvuse valgustamata paikadesse. See on lavastus, mis algab sealt, kuhu kõik jõuda tahaksid, ja lõpeb seal, mida me kõik kardame. Siin põimuvad keeled, maailmavaated, hea ja kuri, tähendusega ja tähenduseta, pildid, hääled, aga ka erinevad teatrikultuurid. Briti näitekirjaniku Simon Stephensi selle lavastuse jaoks kirjutatud näidend. Saksa üks hinnatumaid lavastajaid Sebastian Nübling – mees, kes ei karda otsida. Eesti lavastuskunstnik Ene-Liis Semper. Saksa muusikaline kujundaja Lars Wittershagen. Ja näitlejad. Näitlejad NO99st. Näitlejad Münchner Kammerspielest. Ja näitlejad Londonist. "Three Kingdoms" on nad kõik.

Viimastel aastakümnetel on palju räägitud Euroopa ja euroopluse tulevikust. On püütud vastata küsimusele, kas euroopluses on midagi ainuliselt olemuslikku – midagi, mida me mujalt ei leia. Muidugi on sellele vastatud nii, nagu on vastatud ka rahvuse olemuse otsijatele – midagi olemuslikku neis pole, on ainult ajalugu. Ja euroopluse ajalugu ongi tema ise: see on inimlikkuse, empaatia ja humanismi ajalugu. Aga ta ongi ainult ajalugu. Tsiviliseerituse kiht on kulunud õhukeseks. Piir inimese ja märatseva metslase vahel on kahanenud peaaegu olematuks. Õhtuti oma kahetoalises korteris magama heites kuuleme, kuidas seina tagant kostab naabri ulgu ja küünte kraapimist vastu krohvi. Enam ei lähe kaua. Nädal, paar. Siis langeb sein. Langeb illusioon meist kui tähenduslikest olenditest.

"Three Kingdoms" on žanrilt thriller – kriminaallugu, mille tegevus keerleb ühe kuriteo jälgede ajamise ümber. On mõned uurijad. On palju kummalisi tegelase elu varjuküljelt. Ja on neid, kes tegutsevad mõlema maailma vahepeal. Lugu areneb raudse loogikaga ja selgete karakteritega, kuid ometi läheb kõik üha vastuolulisemaks. Avatud ukse taga on alati suletud uks. Mitu tegelast on tegelikult ainult üks – ja vastupidi. Liigutakse ühest kohast teise, ühest atmosfäärist teise, kuid ühel hetkel hakkavad need kattuma, sulanduma, peegelduma. Kindel ei saa olla enam milleski. Kuid lahendus tuleb leida sellest hoolimata.