Tiia Johannsoni mälestusnäitus Tallinna kunstihoone galeriis

Noorelt surnud internetikunstnik Tiia Johannson ei väljendanud oma eksistentsiaalset ängi otsesõnu, kuid hoolikamalt vaadates võinuks seda märgata.

Möödunud neljapäeval avati kunstihoone galeriis varalahkunud netikunstniku Tiia Johannsoni mälestusnäitus, mis ärgitas minus teada-tuntud “enne ja nüüd” tundmusi. Eks neid “totaalseid muutusi” sünni ju iga jumala päev küll inimeste endi, küll nende kodude ja soengutega. Kuid Johannsoni puhul jookseb muutuste piir elu ja surma vahelt. Viimase tosina oma väheseks jäänud eluaastatest pidi kahe lapse ema sobitama pöördumatult edeneva surmatõvega. Pole ime, et see pidevate kohanemiste kadalipp vajutas iseloomuliku pitseri kogu tema kunstiloomingule. Igast teosest kujunes sümboolne hüvastijätt mahajääjatega, kõik paigutus juba kunstniku eluajal panoraami, mis avaneb teiselt kaldalt.

Pilk teiselt kaldalt

Minu jaoks avaneb see vaade teiselt kaldalt alles nüüd, kunstihoone galeriis. Omal ajal ei tajunud ma seda “depressiivset tervikut”, mis kandis Johannsoni loomingut tema enda sarkastilise sõnastuse järgi. Ka ei pidanud Johannson ise kunagi vajalikuks oma muresid jutuks võtta, ei elus ega kunstis. Ei üheksakümnendatel ega hiljem rippunud ühelgi näitusel kurba kirjalikku kurtmist raske elusaatuse üle. Küll aga kohtasime seal diskreetseid visuaalseid sümboleid, mis oleks juba toona võinud tähelepanelikumale lugejale pajatada ligimese eksistentsiaalsetest hädadest.

Kuid isiklik elu pole ainus, mis ajendas kõnealust mälestusnäitust. Johannsoni kunstnikukarjäär peegeldab midagi tüüpilist kogu sotsialismijärgses eesti kunstis tervikuna.

Alustas ta ju kaheksakümnendate lõpul maaliõpinguid, loobus neist peagi videokunsti kasuks ning maandus lõpuks tormiliselt arenevas internetikeskkonnas, mis saigi tema koduateljeeks.

Poeet ja tema maailmavalu

•• Kunstihoone galerii mälestusnäitusele on valitud nii video- kui ka netikunsti. Oma lemmikutega alustades pean kohe esile tõstma “Black Suni”, digitaalselt töödeldud videokaadreid elu ilusamatest hetkedest, millele kunstniku hilisem käekäik heitis musta igatsuse varju, pika ja pöördumatu.

•• Ilukirjanduse klisŠeedes on ikka jutuks tulnud, et poeedi maailmavalu võib tõestada vaid ta surm.

•• Ei saa mööda tundest, et ka Tiia Johannsoni kunst on pärast tema surma täitunud tihedama tähendusega.

•• Kõik on kuidagi selge, lõplik ja tähtis. Midagi mööduvat ei tule enam kunagi jutuks, kõike kaalutakse vaid igaviku palge ees.