Mari roll kukkus kostüümi ja liikumisjoonise pärast välja mõneti karikatuurne. Puhvis miniseelik ja hirmkõrge kontsaga kingad panevad publiku Mari üle muigama. Aga siis tuleb esimeses vaatuses Mari laulunumber ja Hanna-Liina Võsa laulab Mari armastusest Marguse vastu. Muusikali parim laul ja parim esitus. Kõik saab omale kohale ja draama selgeks.

Kahe naise vahel vaakuv Margus (Arno Tamm) on mängitud ja lauldud viksil moel. Laul kõlab hästi ja liikumine on nõtke. Et Tamm oma lavaloleku poolest väga tugev ja pealetükkiv pole, klapib ta Marguse rolliga hästi – see August Kitzbergi tegelane ongi ju laialivalguv eesti mees.

Kõige tähtsam on muidugi lavastuse üldine visuaalne maailm, kus on ühendatud tänapäev ja minevik, glamuur ja maalähedus. Õnneks ei jää visuaalsus siin üksi, muusika tekitab talle juurde regivärsilist laulu ja šamaanikultuuri rütme. Loodud maailm on ühtne tervik. See maailm laval on päris kindlasti vaieldav ja Kitzbergi draamat veidi lihtsustav, kuid laval tekkivad kujundid on vaieldamatult õnnestunud.

Lavastuse miinuspoole peal on lindimuusika kasutamine, mis on teadupärast Teatri surm. Lauljad ja tantsijad lähevad muusikasse kenasti sisse ja kogu asi püsib kenasti koos, aga ikkagi jääb teatri „siin ja praegu” fenomen kuidagi poolikuks.

Kui tüki plussid ja miinused kokku liita, tekib selge saldo. Selle asemel et endale heroiini silma süstida, võiksid noored inimesed minna nuku- ja noorsooteatrisse „Libahunti” vaatama.

Esietendus

„Libahunt”

nuku- ja noorsooteater

•• Lavastaja: Neeme Kuningas (Estonia)

•• Muusika ja sõnad: Tiit Kikas, Jaagup Kreem

•• Kostüümikunstnik: Grete „Stitch” Laus

•• Kunstnik: Hardi Volmer

•• Koreograaf: Vahur Agar (Terminatorz Family)

•• Osades: Liisi Koikson, Hanna-Liina Võsa, Arno Tamm, Triinu Taul, Silver Laas, Kaire Vilgats, Taavi Tõnisson, Ingrid Isotamm, tantsutrupp Terminatorz Family