Tõlkijate probleem number üks: puudus headest toimetajatest
ANU SALUÄÄR:
Palju tööd, vähe aega ja väike tasu. Noortel tõlkijatel, kes tihtipeale ülearu julgelt raskete ülesannete kallale asuvad, jääb sageli puudu elukogemusest ja silmaringist. Vähe on pädevaid, nõudlikke toimetajaid. Tühiste jutukate puhul pole ju ehk suurt lugu, kui neisse vigu sisse jääb, aga tõsiseid teoseid tahaks ju usaldada. Vigade pärast on piinlik nii lugejal kui ka tegijal. Kui näiteks loeme, et Caesar viis Britanniasse ristiusu või et Hermes oli käskjalgade jumal. Filosoofiliste/juriidiliste tekstide tõlkijaid kummitab veel eesti keele terminoloogilise baasi väljakujunematus. Tõlkija peab olema ka keele looja.
Olen tavaliselt tõlkeraamatut kätte võttes täis halbu eelaimdusi ja äraütlemata rõõmus, kui kümnendale leheküljele jõudes ei ole silm tabanud veel ühtegi umbusaldust äratavat lauset.
TIINA RANDUS:
Eesti tõlkija peamised probleemid – esiteks heade sõnaraamatute nappus ja olemasolevate halb kvaliteet. Liiga palju on neid n-ö eri-alasõnaraamatuid, mida kasutades võib 100% kindel olla, et astud ämbrisse.
Usaldusväärseid võib üles lugeda kahe käe sõrmedel, kui sedagi, samas kui mass on sadades.
Teiseks – mõistesüsteemide muutumine, uued valdkonnad, kus puuduvad eestikeelsed vasted või need pole veel korralikult juurdunud (näiteks kas või EL-i temaatika).
Kolmandaks ning inglise keele spetsiifiliselt – terve Eesti on täis inimesi, kes oma arust kah inglise keelt oskavad ning kes seetõttu peavad end pädevaks tõlkija tööd arvustama. Probleemi teevad eriti piinlikuks need “tõlkijad”, kes tõesti on vaid keskkoolis keelt nuusutanud ja paar korda väljamaal käinud, eesti keelt aga sai kunagi põhikoolis õpitud.
Toimetajaid, eriti häid toimetajaid aga napib samuti, rääkimata sellest, et korrektorid on kulude kokkuhoiu mõttes pea kõikjalt koondatud. See oli siis juba neljas probleem. Viies probleem on aga tellijad ning lähtematerjali kvaliteet. Reeglina ei anta tõlkimiseks mõeldud tekstiga kaasa mingisugust juhendit, kellele, milleks ja mis vormis antud tekst peaks sihtkeeles kujunema. Unustatakse, et tõlkija ei tõlgi mitte keelest keelde, vaid kultuurist kultuuri. Peetakse piisavaks, kui tõlkija teksti teises keeles “ümber trükib”. Samas, kui selliselt tõlgitud tekst pärast enam lugeda ei kõlba või tellija poolt vaimusilmas kavandatud eesmärki ei täida, süüdistatakse tõlkijat halvas töökvaliteedis.
Ehk siis kokkuvõtteks: sõnaraamatute ja terminoloogia puudulikkus, tõlkekoolituse puudulikkus, avalikkuse võhiklikkus tõlkespetsiifika suhtes ning tugisüsteemide nõrkus.
PIRET SALURI:
Arvan, et suurim probleem on ühe kirjastaja kinnitus: “Meie toimetajad võrdlevad tõlke originaaliga läbi küll, aga osaliselt.” Muidugi, on kiire ja raha on vähe. Ja nii ütleb toimetaja, et usaldab tõlkijat. Aga tõlkijat ei saa usaldada. Tõlkija vajab asjatundlikku abi, sest tõlkides ootavad teda ees tuhanded karid. Ka kogenud tõlkija lausa ei tohiks ilma toimetajata läbi ajada. Toimetaja on ka see, kes algaja tõlkija välja õpetab, sest tõlkima õppida saab ainult tõlkides.
Ja veel. Ma mõistan, et kõik, ka meie lugematud kirjastajad tahavad ellu jääda. Sellest hoolimata küsin teiste hulgas ka mina, kuidas on üldse võimalik, et eesti keeles veel ilmuvad Joyce, Grass ja Camus. Märt Väljataga ütleb, et ka absurdselt madalate tõlkijahonoraride pärast ei ole ta Joyce “Odüsseuse” tõlkimise peale üldse mõelnudki. Ta ei saa seda endale lubada.
MATI SIRKEL:
Õige raamatu leidmine ja selle õige raamatu õige stiili tabamine eesti keeles. Õige raamat peab köitma tõlkijat ja tal peab olema midagi olulist öelda ka lugejale. Tõlkija peab olema kodus kas oma lähtekeele tänapäevakirjanduses või kirjandusloos, parim kui mõlemas, et seda õiget leida ja soovitada. Ta peab tundma oma elava lähtekeele arengut, külastama keele kandjaid ja maad, jälgima nende meediat, hankima värsket teabekirjandust. Veelgi rohkem kehtib see muidugi sihtkeele kohta.
Kardan, et vabakutseline tõlkija ei saa oma elu materiaalsele küljele erilisi nõudmisi esitada, sest honorar, mida Eesti kirjastajad maksta tahavad/suudavad, seda ei võimalda. Samuti ei saa ta ilmselt tegelda ainult “õigete” raamatutega, sest mahukamate ja nõudlike tekstide aeglane valmimine võib ta näpud põhja viia. Tean hästi, et õiglast tasu saavad maailmas vaid vähesed tõlkijad. Ammugi meil Eestis. Aga kui tõlkimine on kutsumus ja kui teisiti ei saa, pole parata. Jäme ots on kirjastajate käes.
