Toomas Vint vaatab tuldud teele

Toomas Vint avas eile oma kuuekümnendaks sünnipäevaks elutöönäituse Kollektsioonidesse ja muuseumidesse laialipudenenu saab korraks jälle kokku

Kui ma üheksakümnendate algul asusin hoolsamalt eesti kujutavat kunsti nuuskima, tundus mulle, et just Toomas Vint on okupeerinud “mulle ette nähtud eluruumi”. See kristalne maailm, mille ta maalikunsti oli sigitanud, meeldis mulle väga.

Hermeetiline, puhta õhuga, tardunud, roheline, madala horisondiga loojangukurb idüll. Kirgas ja klaar fiktsioon, mis häbenematult ärples oma väega manada esile mingeid tungivaid metafüüsilisi ootusi. Vint oli minust ette jõudnud, asja ära teinud ning mina pidin oma loosungid kokku rullima.

Siis aga idanes minus peagi arusaam, et jumal on tahtnud mind tööriistaks hoopis teisele ettevõtmisele kui maagilise maali palvelemine. Jooksingi kaasa kõige naha ja karvadega hoopis üheksakümnendate Eesti radikaalse kunstiuuendusega. Vindist sai minu surmavaenlane, keda oli mõnus Juske selja tagant ilkuda, aasida, tümitada ja pragada. Kuulutasime maalikunsti surnuks, autori samuti ja Ad Reinhardti eeskujul lisaks sellele ka kõik maalikunstnikud lollideks. “Loll nagu maalija” – meile meeldis see väljend.

Vint ei jäänud võlgu. Kirjanikuna valdas ta vabalt sõnavehklemise säravat kunsti, evis kunstnikuna praktilist kogemust, esines selge ja klaari oraatorina ega kartnud oma seisukohti betoneerida tsitaatidega väljamõeldud autoriteetidelt Euroopa ääretutest kunstisteppidest. Ja kui sellest ei piisanud, kirjutas ta üle oma kristallmaastike selge sõnumi: FUCK YOU. Ja muid roppusi.

Eneselegi üllatuseks avastasime mõne aasta möödudes, et seisukohad, mis Vint viskas omal ajal õhku ilukirjanduslike vihapursete ja fiktiivsete dialoogidena, saavad aina enam akadeemilist tuge ka lääne autoritelt, täiesti reaalsetelt ja meiegi jaoks lugupeetud teoreetikutelt. Tõmbasime siis väheke tagasi. Arvan, et sest ajast alates on meil mokk maas. Või lihtsalt väsisime vaidlemisest?

Nüüd on asjad aga sootuks kummuli. Vint on elus, maalikunst on elus ja üldse on ümberringi palju uusi elavaid autoreid. Lolliks jääme hoopis meie. Vaakusime oma vaenlastele kadu, kuid nüüd vaetakse hoopis meid kaduvuse kaaludel.

Vindi maalidega mõõdetakse aga aja kulgu, üsnakesti nii, nagu panid königsberglased kella õigeks Immanuel Kanti punktuaalse elurütmi järgi. Räägitakse küll mingitest murdepunktidest ta loomes, kuid andkem tõele au – vähemalt sel näitusel on meil tegu kunstnikuga, kes maalib iseloomuliku käekirjaga kogu elu ühte pilti. See retrospektiiv demonstreerib meile ühtset ja selget määratletud kunstnikupositsiooni, mis rullib end üsna muutumatult lahti ajas ja ruumis ning lubab endale vaid aeg-ajalt mingeid “süsteemisiseseid” kõikumisi. See tõdemus pole uus, kuid vahepeal mööda libisenud aeg lisab Vindi järjekindlusele etapilist väärikust, millest praeguse seisuga kasvab välja juba terve peatükk meie maaliloos. Lisaks veel Jüri Okas, Tõnis Vint, Jüri Arrak, Aili Vint, Peeter Mudist jt ning saamegi kokku stabiilse kunstihorisondi, millega on kuni viimase ajani sunnitud dialoogi astuma iga meie kunstiuuendus. Ma tean mõnusaid seltskondi, kus “püsiväärtus” on ilgeim sõimusõna, kuid hea on tunda ka inimesi, kes suudavad sõnade tähendust muuta.