Mees kukub katuselt alla. Teine upub. Kolmas süttib põlema. Kuhu iganes vaatad, mehi langeb nagu loogu. „Olgu muld neile kerge!“ ohkavad mornid lesed endale ristimärki ette lüües. Selline on elu ja surm Viragos – külas, kus alates Teisest Maailmasõjast ei ole ükski mees elanud nii kaua, et näeks oma neljakümnendat sünnipäeva. Jääb mulje, et külal lasub needus, millest pole pääsu ka tänapäeval. Mõni naine näeb oma mehe elu ja tervise juures hoidmise nimel rohkem vaeva, kui mees ise. Inspireerituna Lõuna-Eesti eluolust, kus kaasaegne karm reaalsus põimub müstilisega, räägib film loo virāgō'dest - naistest, kes omavad nii kangelaslikke kui vaenulikke iseloomujooni.

Kirjeldatud sünopisis Kerli Kirch Schneideri poolt on küll lennukas, kuid inspireeritud konkreetsest paigast - Läti piiri ääres paiknevast Vastse-Roosa külast, kus autor ise üles kasvas. Elu viis noore režissööri küll juba mõni aeg tagasi Miamisse elama ja õppima, kuid koroonaepideemia on ta naelutanud hoopis Eestisse. Hetkel.

"Praegu Miamis elades tunnen, et Vastse-Roosa vanematekoju minek on nagu hingeõnnistus – saab kogu suurlinna kära ja tolmu maha raputada ning pidevast suhtlemisest puhata".
Foto: Henri-Kristian Kirsip

"Virago" maailma esilinastus toimus Montrealis mainekal Kanada filmifestivalil Festival du nouveau cinéma. Vaid mõni päev hiljem toimus Euroopa esilinastus maailma A-klassi kuuluval Varssavi filmifestivalil. Kõige uuem uudis tuli sel nädalal Wiesbadenist Ida- ja Kesk-Euroopa filmide festivalilt GoEast, kus film võitud rahvusvahelise žürii eriauhinna Special Mention... See on ju lausa peadpööritav edu esimese filmi kohta! Tuli see kõik üllatusena?


Eks ta ikka üllatas. Ja samas ajas hamba verele uute tegemiste järele...

"Virago" on kindla käega tehtud film, mõjub väga enesekindlalt. Mis andis kindlustunde debüüt(lühi)mängufilmi tehes?


Kõige suurem kindlustunne tuli teadmisest, et filmi taga seisab tugev meeskond – nii produktsioon, loominguline tiim kui ka näitlejad andsid sajaprotsendilise panuse, et „Virago“ visioon (just sellisena nagu teda ette kujutasin) ellu tuua. Nii et see filmilapsuke sattus eriti headesse kätesse.

Filmi tegevustik leiab aset Lõuna-Eesti külakeses Viragos, kus mehed 40.eluaasta künnist ei ületa ning kus vaid naised on tugevad ellujääjad. Tegevustikku saatmas võllahuumor... Kas on film pigem ood naiseks olemisele või tegelikult ka meestele? Oled öelnud, et kitsamas mõttes keskendub film ka igipõlisele sugudepõhisele konfliktile...


Ühelt poolt on see film kindlasti kaastundeavaldus neile maameestele, kes varakult loojakarja minema kipuvad. Teisalt aga on tegemist tribüüdiga tugevatele eesti maanaistele, kes kannavad n.ö. kolmekordset koormat – vastutades nii koduse, töise kui ka külaelu edendamise eest. Mida rohkem nende õlgadele langeb, seda tugevamaks nad kasvavad, kuni meestel ei olegi sellises kogukonnas enam kohta. Virago küla ongi selline natuke õudusttekitav matriarhaadi lõppjaam. Sõna virago viitab naistele, kes on ühtaegu nii kangelaslikud kui vaenulikud.

Kuidas koostöö eesti tippnäitlejatega kulges? Tauraite ja Ulfsak nõustusid kiiresti?


Väga mõnus oli mõlemaga töötada. Kuna tegemist on nii professionaalsete näitlejatega, siis olid nad enne võtteid juba korraliku kodutöö stsenaariumiga teinud ja oma rollidesse sisse elanud. Eks ikka tundsin ka aukartust selliste tippnäitlejatega töötades, aga õnneks jagasid nad „Virago“ visiooni ning olime kõik samal lehel. Nõusse saime nad peale stsenaariumi lugemist ja filmi visiooni arutelu.

Kus ja kui pikalt võtted toimusid? Kas meenub erakordseid seiku või ootamatusi võtetelt?


Võtted toimusid Lõuna-Eestis enamjaolt Vastse-Roosa ja Haanja kandis, mis võimaldas meil luua võimalikult autentsed stsenaariumis kirjeldatud maailmad. Võttpäevi oli kuus, mis olid kõik tihedalt tööd täis. Üks meeldejääv ja hirmutav seik kaasnes põleva mehe stseeni filmimisega, kus kaskadöör Roman Neso tormas leekides ringi veidi pikemalt, kui plaanis. Kogu võttemeeskonnal jättis süda paar lööki vahele, kui mees peale tule kustutamist maas lamas ning talle esmaabi anti...

Oled ka ise pärit Läti piiri ääres paiknevast Vastse-Roosa külast. Arvestades filmi tegevuspaika saab vist öelda, et lapsepõlvekodu inspireerib siiani ja käib teiega kaasas?


Jah, Vastse-Roosa (mis on tegelikult mu vanaema küla) on mulle kindlasti elus palju inspiratsiooni andnud, nii visuaalselt kui seoses seal sündinud lugudega. Praegu Miamis elades tunnen, et Vastse-Roosa vanematekoju minek on nagu hingeõnnistus – saab kogu suurlinna kära ja tolmu maha raputada ning pidevast suhtlemisest puhata. Seal võib nädalaid niimoodi elada, et kellegagi kokku jooksma ei pea. Loominguliseks tööks paremat paika ei ole.
Kerli Kirch Schneider: "Loodan, et äkki suudab see kriis meid iseendaga paremini läbi saama õpetada...
Foto: Henri-Kristian Kirsip

Kuidas elu sind Miamisse viis? Mida õpingud Miami ülikoolis on eeskätt andnud?


Miamisse läksin kõigepealt magistriõppesse ja sealt edasi Miami ülikooli doktorantuuri. Kuigi mu eriala on meediakommunikatsioon, siis õnnestus mul vabaainetena erinevaid filmiloenguid võtta ja ühes neist loengutest sündisid ka Virago idee ja stsenaarium. Lisaks on Ida-Euroopa naistega seotud teadustöö, mida teen, mingil määral informeerinud ka mu stsenaariumikirjutamist.

Kas oled kogu eriolukorra aja viibinud Eestis? Millal plaanid naasta?


Jah. Plaan oli Miamisse naasta mai keskpaigas, aga lennud jäeti ära, nii et tundub, et mul õnnestub veel suvel ka Eestis olla. Miamis on nakatunuid üpris palju – sealses Dade’i maakonnas (populatsioon 2,7 miljonit) läheneb nakatunute arv 15 000-le ja surmasid on üle 500. Samas on seal juba restoranid, ärid ja rannad avatud, nii et numbrid võivad veel kasvada.

Kuidas nüüd edasi? Kas koroona levikust tingitud eriolukord seiskas teil filmivõtted või on järgmine projekt alles planeerimise faasis?

Järgmine asi on tõesti alles kirjutamise faasis, nii et koroona midagi otseselt nässu ei keeranud. Praegune kodust töötamise seisund pigem ehk just aitab mul endal veidi aega maha võtta ja stsenaariumi arendamisele kaasa.

Mis on teid praeguse kriisi puhul enim üllatanud? Kas võime sellest (ei tea muidugi, kui kaua kestvast) kriisist ka midagi head tulevikku kaasa võtta?


Ma olen alati hinnanud töö tegemist tulemuse põhjal, mitte kontoris istutud tundide järgi, nii et ma loodan, et see kriis õpetab maailmale, kuidas on võimalik erinevaid ülesandeid distantsilt teha. Kõigil elualadel kindlasti mitte, aga paljud asjad saavad kenasti Interneti teel aetud. Ja veel – äkki suudab see kriis meid iseendaga paremini läbi saama õpetada...

"Virago"
Kaader filmist