Tsemenditehase rajaja büstid kaardistavad Kunda linna

Kui rääkisin sõbrale, et käisin Kundas, küsis ta, kas vastab tõele, et selles linnas on telefonitraatide külge tsemenditolmust purikad kasvanud. Nende mälestustesse, kes seal ammu pole käinud, on Kunda jäänud halli linnana, ent praegune Kunda on roheline väikelinn, kuhu lisandus juulis seitse skulptuuri.

Kunda tsemendipäevade algataja ja läbiviija Aivar Simson ehk Seaküla Simson ehk Simson von Seakyll sai kunagi kunstigaleriides kuulsaks falloseskulptuuride vorpijana, nüüd kohtuvad tallinlased tema loominguga – tuvikujuliste betoonist teetõketega – päevast päeva. Tänavu sai Kundas Simsoni eestvedamisel meenutatud Kunda tsemenditehase rajajat John Girard de Soucantoni. On võimalik, et skulptor kavatseb järgmisel aastal sarnase skulptuurisümpoosioni korraldada Sillamäel. Kundale kui tsemendipealinnale kohaselt modelleeriti Soucantoni kujutavad büstid tsemendist: “Tsemendi modelleerimine sarnaneb savi modelleerimisega, aga kui saviga midagi nässu läheb, saab selle maha lõigata, ent tsemendi peab maha raiuma, sellepärast pidid meeled kogu aeg teravad olema. Selle kümne päeva jooksul ei võtnud keegi napsi, ja skulptorite seas on see ikka üsna haruldane,” avas Simson von Seakyll skulptuuride valmimise tagamaid.

Kundasse skulptuurijahile jõudnud, küsisime teejuhiseid kohalike joviaalsete töömeeste käest, kes jagasid lahkelt õpetussõnu ja nõudsid, et me ka ühe nende semudest, kes pidavat olema “Kunda linna kaheksas vunts”, pildile jäädvustaksime. Meeste jutust sai aru, et skulptuuride leidmine pole keeruline, sest “neid on kõik kohad täis” ning see vastab ka tõele – kui mööda linna sõites silmad lahti hoida, on kõik seitse kontrollpunkti peatselt läbitud. Kuna kujud on paigutatud linna strateegilistesse punktidesse, saab neid otsides hea ülevaate tervest linnast. Näha on, et mujal Eestis juba pikemat aega möllanud ehitusbuum pole Kundat eriti valusalt tabanud, ainsa uue hoonena jääb silma mõned kuud tagasi avatud Kunda tselluloositehas. Selgus ka, et tsemenditehase silikaattellistest kontor on endale osaliselt uued aknad saanud, kuid rohkem värskeid ehitusjälgi meie marsruudile ei jäänudki. See-eest nägi linn välja puhas ja korras, kui bussijaama tagune mini-prügimägi välja arvata.

Kõik seitse John Girard de Soucantoni kujutavat skulptuuri on üsna sarnased, kuna modelleerimise aluseks võeti üks ja ainus Soucantonist säilinud foto. Aga Simson von Seakyll jäi seisukohale, et “kui profid teevad, paneb iga kunstnik kujule oma näo sisse”. Tema enda nägemus tsemendiparunist asub Kunda sadamas. Kui mainin Seakyllile, et sealsed sõbralikud turvatädid arvasid tema skulptuuri siniste vuntside kohta, et “selle kujuga on küll inimest solvatud”, uurib autor, kas me käisime kuju vaatamas päeval või õhtul – õhtul paisab Soucantoni silmist päikeseloojang ehk siis “silmad põlevad peas nagu kuradil”.

Mõõdab tossu

Ekke Väli skulptuur “Kunda vaim” asub 1898. aastal tsemenditehase Port Kunda kontoriks ehitatud paekivihoone ees, milles 1967. aastal avati tsemendimuuseum, ning mõõdab seal Simson von Seakylli sõnul “tossu, mis tehasekorstnatest tuleb”. Marju Vaheri kuju “Soucantoni süntaks” seisab vana tsemenditehase varemete juures, selle ainsa säilinud pudelahju kõrval. Bruno Kadaki “Soucanton” asub 1888. aastal valminud Kunda linna klubihoone ees, mis esialgu oli tsemenditehase direktori Oskar Lieveni elumaja. Art Almägi “Soucanton is here, art is everywhere” valvab Kunda Nordic Tsemendi kontori esist liiklust, Eneken Maripuu “Mitmekülgne Soucanton” bussijaama ja lätlase Edvins Kruminsˇi “Soucantoni troon”, kus härra Soucantoni pea sisse saab istuda ja tema vuntse käetugedena kasutada, koolimaja.

John Girard

de Soucanton

•• John Girard de Soucanton (1826–1896), keda rahvasuu tunneb ka Suka Antoni nime all, oli Kunda mõisnik, kes lasi Tallinna-Peterburi raudtee valmimise paiku 1870. aastal Kundasse tsemendivabriku ehitada. Vabrik oli üks esimestest omataolistest kogu Venemaal. Peagi laiendas Soucanton tsemenditootmist üle tavapärase mõisamajanduse vajaduste ja piiride ning veel enne paruni surma oli tehasel olemas nii oma hüdroelektrijaam, tünnivabrik kui ka saeveski. Tehase tööliste jaoks rajas Soucanton Siberiküla nime kandma hakanud töölisasula, mille elu on kirjeldanud seal 1892. aastal sündinud kirjanik Jüri Parijõgi.