Tüdruk ootas perega maailmalõppu, aga avastas hoopis uue maailma
Hariduseta tüdruk on mormoonidest pereliikmetega terve teadliku elu valmistunud maailmalõpuks. Siis avastab ta enda jaoks raamatud, ületab kõik takistused, läheb kooli, saab tippülikoolist (Cambridge’ist) doktorikraadi ja elab palju avaramas maailmas õnnelikult, kuni... jne. Ehk võiks üks muinasjutt, mille kandev telg on haridus, kõlada umbes nii? Ent Tara Westoveri autobiograafiline romaan „Haritud” pole muinasjutt. Pole mustvalgeid kangelasi ega antikangelasi, ent on tohutu huvitav lugu, mida saadab terav enese- ja ümbritseva analüüs.
Raamatut „Haritud” („Educated”) ülistab teiste seas Bill Gates, kes on kirjutanud, et see on veel parem, kui te kuulnud olete. Nagu juba oletada võis, järgnes raamatu ilmumisele üleüldine kiidusõnade tulv, millega on põhjust ühineda – nüüd, kus raamat on välja antud ka Eestis ja eesti keelde tõlgituna.
Tara Westoveri autobiograafiline jutustus on sedasorti versioon kangelase teekonnast, mis ilukirjandusena näiks ülepingutatud.
Paralleelid teiste menukitega
Westover kasvas üles Ameerika Ühendriikides Idaho osariigis fundamentalistlike mormoonide perekonna seitsmest lapsest noorimana. Perekonnapea oli paranoiline Gene (pseudonüüm), kes valmistus maailmalõpuks, mis pidanuks saabuma aastatuhande vahetumisel. Nagu lugeja ilmselt oma kogemuse järgi kinnitada saab, siis vähemasti esialgu jäi see tulemata. Westoverite pereisa ei lasknud sellel enda vaateid kahtluse alla seada, vaid integreeris teadmise oma süsteemi. Samuti liideti muidu väga rangesse religioossesse süsteemi esoteerilisi praktikaid (muscle testing, energiatööd jms) ja vandenõuteooriaid (illuminaatideni välja). See oli keskkond, milles nende lapsed kasvasid.
Seitsmest lapsest neli said sünnitunnistuse tagantjärele. Tara enese puhul oli see üsna keeruline, sest tüdruku üheksandal eluaastal, kui tema ema seda taotlema hakkas, polnud perekonnas vähimatki üksmeelt selle üle, mis tema sünnikuupäev olla võiks. Muidugi, võiks hulleminigi minna. Nagu näiteks Alecia Faith Penningtonil, kelle lugu kajastati Radiolabi podcast’is „The Girl Who Doesn’t Exist”. Pennington sündis kodus nagu Westovergi, ei käinud koolis ega arsti juures ning astus pärast vanematekodust põgenemist võitlusse tõendamaks, et ta on olemas. Nii ebaloogiline kui see ka ei tunduks, osutus see peaaegu võimatuks. Dokumentideta pole tal võimalik minna kooli, saada autojuhiluba, reisida. Seda nimekirja võib lõputult jätkata. Nii et jah, võib veel hullemini minna. Vähemasti ei kahtlustanud keegi Tara Westoverit mitteeksisteerimises.
Seda, et enese mälule ei saa keegi meist lõplikult kindel olla, teadvustab selgelt ka autor ise.
Tara Westoveri lool on viimaste aastate menukitega palju paralleele, millest ajakohaseim on ehk Westoveriga samaealise Deborah Feldmani (mõlemad on sündinud 1986) „Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots”. Need on memuaarid Williamsburgi ultraortodokssete juutide kogukonnast lahkumisest, millel põhineb osaliselt ka Netflixi menukas lühiseriaal „Unorthodox”.
Üksildane teekond
Kooliharidust olid põgusalt nuusutada saanud Westoveri kaks venda. Ülejäänutele jäi kodukool, mis nende perekonna puhul tähendas pigem üldse mitte mingit kooli. See tähendab, väljaspool elukooli, mis oli see-eest korralik ellujäämiskursus. Kirjeldused Tara Westoveri lapsepõlvekodust oleks iga tööohutusinspektsiooni töötaja õudusunenägu. Kuna pere lapsed töötasid isaga romulas, kus ta oli tulemusele pühendunud, tuli ette nii maha lõigatud sõrmi, peatraumasid, kukkumisi, süttimisi (sic!), keha läbistavaid metallobjekte ja muud. Kõike raviti ema kokku segatud tinktuuridega.
Välja murdmine keskkonnast, millest väljaspool ei tundnud Tara kedagi ega midagi, võttis palju jõudu ja oli kaugel lihtsast. Nii et tõesti, see ei ole tuhkatriinulugu, kus raskused ületatakse ja kõik loksub paika kui imeväel. Läbi raskuste õpetab Tara end nii kaugele, et saada 17-aastaselt Brigham Youngi ülikooli. Ja veelgi enam, sealt edasi Harvardi ja Cambridge’i ülikooli. Aga teekond on üksildane ja kaugeltki mitte lihtne.
Korterinaabritega koos elades peab ta õppima esmaseid hügieenireegleid. Näiteks käte pesemist pärast tualeti kasutamist. Sest isa oli alati öelnud, et ega ta ju käte peale pissi. Ta kuuleb loengutes nimesid, millest pole eales kuulnud. Kui ta siiralt uurib, mis on holokaust, peavad õpingukaaslased seda väga halvaks naljaks. Aga Tara tõesti ei tea. Ta ei oska Victor Hugo „Hüljatutega” midagi peale hakata, sest ta ei tee ajaloolistel ja ilukirjanduslikel tegelastel vahet. Napoleon ei olnud tema seisukohast kuidagi tõelisem Jean Valjeanist. Ja kas Euroopa ei olegi riik?
Kuivõrd pere lapsed töötasid isaga romulas, tuli ette nii maha lõigatud sõrmi, peatraumasid, kukkumisi, süttimisi (sic!) ja muud.
Tuttav maailm laguneb
Ümberringi on inimesed, kes peaksid sekkuma, aga seda ei tee. Ohver ise on harjunud olukorda normaalsuseks pidama. Ja ikka on koos kiindumus ja hirm, armastus ja viha ning sellest kõigest end lahti rebida on meeletult raske.
Westover kirjeldab detailselt nii kasvukeskkonda kui ka inimesi enda ümber, ent mõtiskleb ja analüüsib pidevalt ka toimunu psühholoogiliste mõjude üle. Ta oletab, et tema isa paranoilisuse ja kinnisideede süvendaja on bipolaarne häire. Ta analüüsib ennast, oma ebakindlusi, ärevushooge ja muud ning jätab pidevalt ruumi ka teistsugustele tõlgendustele.
Eks igaühele tundub olenevalt kasvatusest ja üles kasvamise keskkonnast, et tema maailm on loogiline ja väärtused õiged. Aga mida teha, kui kõik, mida terve elu on teatud, hakkab samm-sammult koost lagunema, ent tuge väljastpoolt ei ole? Sõpru, koolikaaslasi, sisuliselt mitte kedagi. Kuidas uute teadmiste valguses killustunud maailmast sotti saada või selgroogu sirgena hoida? Westoveri lugu näitab, et ega alati ei saagi. Ja ehkki raamat on ilmunud, ei ole Westoveri enda lugu veel kaugeltki läbi. Ja mis tema lugu siiani on, mõtiskleb autor: muundumine, reetmine? Haridus, otsustab ta.
