Läkitus Tallinnast Tartusse Repro

Läinud talvel Marie Underi teemalise monograafia avaldanud kirjandusteadlane Sirje Kiin jätkab luuletaja mineviku elustamist. Paljulubava nimega uus teos „Marie Underi Euroopa-reisid” on sisult üsna õbluke, ent tänu osavale kujundusele 159 leheküljele mahutatud. Kui lähemalt järele vaadata ja mõista, millise algmaterjali ümber on raamat ehitatud, äratab see arv veelgi suuremat aukartust.

Esikaas ei valeta: raamatus on tõesti ära trükitud 61 kirja, mille Under saatis koos elukaaslase Artur Adsoniga aastatel 1918–1930 oma tütardele Dagmarile ja Heddale. „Nendest tütardele saadetud reisipostkaartidest sai raamat alguse,” selgitab autor sissejuhatuses ja lisab, et ehkki Under tegeles reisimisega ka enne ja pärast mainitud aastaid, pole tollased elamused nii hästi dokumenteeritud. „Seepärast moodustavad hästi säilinud reisipostkaardid ühe tundelise terviku,” leiab Kiin.

Niisiis tundub esmapilgul, et teos tabab korraga kaht kärbest: tegemist on elulooraamatuga (ja Underi biograafia läks müügiks nagu mühin), mis on ühtlasi reisiraamat. Pagulaskirjanik ja reisiraamat võivad ju ühes lauses kentsakalt kõlada, ent kes vaidleks vastu, et Marie Underi „Minu Pariis” kõlaks hästi.

Pariisi vaid Underi pärast?

Paraku jääb pärast teose läbitöötamist ikkagi ähmaseks, kellele see võiks mõeldud olla. Tõsi, kirjandusteadlase Kiini kirjutatud sissejuhatav osa, mis võtab raamatust kolmandiku, annab Underi ja Adsoni reiside kohta palju valgustavat infot, näiteks et kirjanikepaar nägi 1921. aastal silmanurgast Rabindranath Tagoret ja istus 1931. aastal Hollandi luksuslaeval ühes lauas Karel Cˇapekiga. Isegi paar Rootsi-sisest reisi, lennud 1950-ndatel Stockholmist Visbysse, on ära märgitud.

Seda kõike on umbes ühe Loomingu artikli jagu. Ning siis tuleb „põhimaius”, mõlemalt poolt sisse skaneeritud postkaardid koos ümberkirjutatud tekstiga. Üllatusena on 61-st kaardist 14 posti pandud ja kätte saadud hoopis Eestis. Kui Kuressaarest ja Pärnust saadetud läkitused on tõesti reisipostkaardid, siis 1923. aastal Tallinnast Tartusse saadetud kaart, millel on kujutatud Pikk jalg, mahub selle määratluse alla üsna vaevaliselt. Veel vähem on selle ja teistegi raamatus leiduvate saadetiste puhul tegemist „intiimse minireisikirjaga”, nagu koostaja eessõnas väidab. Postkaart on ikkagi ainult postkaart, olgu saatja kui auväärne tahes. Huvipakkuvat mahub siia vähem kui Facebooki postitusse.

Ilmekaks näiteks võib tuua kirja number 35, saadetud 1926. aastal Pariisist tütar Hedda Hackerile. „Sa oled kui maa alla kadund! Miks sa ei kirjuta! Tuleva kuu algul sõidame vist koju. Kole kuum!! Siin kaardil Notre-Dame’i kiriku toredad aknad. Käisin eile sääl jumalateenistusel: poisikeste laul ja orel oli väga ilus. Suudlen Sind, paha laps! Mamsull. – Täna lähme teist korda Juudi teatrisse (Moskvast). Tervit.! Paaž.” Underi ja tema lähedaste jaoks oli läkitusel kindlasti oma tähtsus, ent midagi vähegi informatiivset suudab sellest sidrunist välja pigistada üksnes väga raudse rusikaga kirjandusteadlane või keskmisest oluliselt tulihingelisem Underi fänn. Nagu teada, on Kiin mõlemat, ent raamatule sobivate lugejate leidmise küsimus jääb ikkagi kipitama.

Kui taas eessõnast abi otsida, saame teada, et raamatut koostades on silmas peetud „kultuurihuvilist eesti turisti, kes tahaks ja võiks ehk samuti hetkeks peatuda samades paikades, kus Under ja Adson omal ajal Euroopas reisides viibisid”. Kõlab õilsalt, nimetatud kirjanikud olid tõsised kultuurituristid, kes püüdsid kohavaimu võimalikult ohtralt endasse imada, nagu koostaja märgib. Ometi on isegi Sirje Kiini raske kujutleda ainult sellepärast Notre-Dame’i katedraali juurde reisimas, et Underi ja Adsoni silmad on selle fassaadi imetlenud. Vanade postkaartide ja kirjanike autograafide austajad võiksid teost siiski vähemalt poes lehitseda. Ja kui mitte muud, siis ilus kinkeraamat on see tõepoolest – kujundaja Endla Toots ja postkaartide töötleja Tiina Sildre on teinud tänuväärset tööd.

„Marie Underi

Euroopa-reisid”

Sirje Kiin

Go Group 2010