Nimelt katsetas Rakvere teater formaati, kus esietendus kantakse interneti kaudu helis üle. Peaaegu nagu kuuldemäng, aga mitte päris.

Esiteks ei olnud lavastuse üles­ehitus helilise poole peale viltu, s.t helid ei pidanud edasi andma tegelaste liikumist, tegevust ega ümbritsevat.

Teiseks lõid näitlejate hääled enamasti ikka tausta lavastaja Noormetsa malbehäälsetele kommentaaridele, mis keskendusid küll kuulajale nähtamatu lavategevuse selgitamisele, küll näitlejate omavahelise distantsi pikkuse äramärkimisele ja ka ettevaatlikule analüüsile, juhul kui järeldused ilma pildita nii kergelt ei tulnud. Võtmekohad ja pinge jõudsid küll ilusasti kõlaritesse ka kommentaatori abita.

Esialgu tundub formaat veel kergelt naljakas (eriti sellepärast, et teater kruvis ise ootused üles) – lavastaja nagu kommenteeriks vaikse häälega luuratavate loomade pulmatantsu või mõnda pinevat võistlust, millest võtavad suure osa vaikus ja keskendumine.

Põnev võrrelda

Ehk on asi selles, et Noormets otsustas mitte avada oma töö tagamaid ja protsessi, vaid jääda siiski justkui pealtvaatajaks ja väliseks kommentaatoriks.

Helifail, mis pidavat millalgi Rakvere teatri kodulehel järelkuulamiseks saadav olema, on aga kindlasti põnev materjal neile, kes on lavastust ka saalist näinud ja võiksid nii võrrelda oma tähelepanekuid lavastaja omadega.