Unustage ainulaadsus, maalikunst on nüüd kunstihoones keelatud
Minu kallis kamraad Anders Härm on ilmse oidipaalse vihaga sööstnud kunstiliikide kunagise keisri maiste jäänuste kallale ja leidnud endale tugevaid liitlasi ka piiri tagant. “Maalimine keelatud” on heatasemeline – üllatus, üllatus – maalinäitus!
Kui maalikunst defineerida kui õli- või akrüülvärvi kohtumist lõuendiga, siis on kõik eksponaadid (kahe erandiga) ikka kohe päris maalid. Samas kui rääkida nn klassikalistest maalilistest väärtustest või tavapärastest maalimotiividest, jääme kohe jänni. Sest Cezanne’i ja Matisse’i pärandist pole sellele näitusele jõudnud mõhkugi.
Kui just peab panema selle näituse etteotsa mõne vaimse isa, siis olgu selleks Marcel Duchamp ja Andy Warhol, eriti viimane. Kontseptualistid-popkunstnikud steriliseerisid ja trivialiseerisid maalijate värvilised ulmad, mis olid hakanud liiga hästi kaubaks minema, juba kuuekümnendatel kalkideks ja külmadeks ready-made’ideks ja glamuuripiltideks. Vabana igasugusest romantilisest sentimendist asusid need galeriidesse külvama selgepiirilisi jutustusi kunsti autonoomia hukust ja subjektiivsuse taandumisest globaalse kultuuritööstuse karmi esemelisuse ees.
Bränd määrab
Kui see näitus üldse millestki räägib, siis eelkõige sellest, kui kaugele mainitud invasioon on jõudnud. Kindlasti on veel võimalik ostjaid võluda südamlike lillepiltide ja kutsude-notsude portreedega, kuid ainult sihtides tellija maitset, mitte galeriikunsti praegusi prioriteete. Siin üritatakse vaatajale aru pähe panna ja sotsiaalkriitilisemat kainust lansseerida. Kui vaatame küllatulnud lätlase Ritums Ivanovsi või itaallase Davide LaRocca “maale”, siis näeme, et globaalse pilditööstuse maailmas on meil valida ainult moe- ja filmitööstuse kuvandite vahel. Kas Carmen Kass või Jude Law, alla selle ei maksa üldse trenditeadlikuma rahva ette tulla. Meie noorepoolne “maalija” Tõnis Saadoja esitab samuti kena partii seriaalsuse printsiibist, mis nüüdses popkultuuris asendab kultuuri kunagist kimamist ühe ainulaadse ja kordumatu artefakti juurest teise manu. Ikka brändi- ja hulgiviisi ajavad tõsised tegijad nüüd asju.
On ilmne, et maalikunstile on tänapäeval kehtestatud dress code, mis jätab vanamoelised, habetunud ja originaalsuse auraga pühitsetud pintslivõlurid hoobilt ukse taha. Omapära on eksootiline puue, praeguseks juba ealine iseärasus, mille mõõdutu kultustamine hakkab tõesti ümber saama. Varakult said sellest aru Marko Mäetamm ja Kaido Ole. Lahkesti palusid nad oma vanemal kolleegil Margarete Fuksil visandada seinamaali kavandi viiekümnendate stalinismi kõrgpaatoslikus laadis. Teoks sai aga sisult kapitalistlik monumentaalmaal, kus nõukogude vennasrahvaste asemel rokib kogu maailma rahvaste pere – ameeriklase juhtimisel muidugi. Vahet pole, üks kroonukunst kõik. See võikski olla näituse sõnum.
