Uus vene ulmefilm on kiire musavideo Strugatskite põhjal
Venelased on alati filme teha osanud. Igasuguseid filme. Ja et nad peaaegu veatult Hollywoodi suure-eelarvelisi produktsioone kopeerida suudavad (ning seda endale lubada saavad), pole samuti teab mis põrutav uudis. Iseasi, kui mõistlik see on.
Lavastaja Fjodor Bondartšuk näib arvavat, et on ikka küll. Ta on võtnud vendade Strugatskite üle neljakümne aasta vanuse romaani ja selle 2157. aastasse viinud. Ning tulemus – silmi-pimestavalt värviline ja suurejooneliselt glamuurne „Asustatud saar” on pehmelt öeldes igav. Seda enam, et samade autorite loomingu põhjal vändati igati korralikke filme juba Nõukogude Eestis.
Ei mingit dramaturgiat
Planeedile Maa on lõpuks ometi saabunud õnn, rahu ja rõõm. Nagu filmis „Demolition Man”. Tohututes kosmilistes avarustes – sellistes, nagu filmisõber on neid „Tähesõdade” lugematutes episoodides nägema harjunud – kimavad ringi noored ja ilusad Vaba Otsingu Rühma liikmed. Neil on vinged õhulaevad, sellised, nagu kinofänn neid „Alieni” lugematutest episoodidest kerge vaevaga meenutada suudab. Üks neist, imekaunis Moskvast pärit noormees nimega Maksim, maandub tehnilise rikke tagajärjel tundmatul planeedil. Umbes nii, nagu kogemustega filmifriik seda „Ahvide planeedis” tehtavat mäletab. Ning seal, oh seda kordumatut rõõmu,
leidub elu. Täpselt selline, nagu seda kõigis ulmefilmides kujutada armastatakse.
Ja nagu seda kõike juba miljon korda nähtud poleks, valitseb Maksimi äsja avastatud maailma totalitaarne diktatuur. Sest ühes filmis – ka sellises, mille ainus eesmärk on võimalikult palju popcorn’i müüa – võiks ju „sügav” sõnum, „ühiskonnakriitiline torge” peituda, või mis?
„Asustatud saar” on nagu The Prodigy video 1990. aastatest. Ainult kui „Firestarter” kestab kolm minutit, siis Bondartšuki grotesksete pisidetailidega talumatult tihedaks monteeritud musavideo kestab välja-kannatamatud kaks tundi.
