„Lavastuses võib näha, kuidas naised võivad mehe rolli võttes käituda rohkem mehena kui mehed ise,” ütleb Keki osatäitja Kaie Mihkelson. Pildil ühes Ülle Kaljustega, kes mängib Teutat. Foto: Madis Veltman

Sel suvel lavale toodud tekstidest on üks mõjuvamaid Oleg Mihhailovi „Vannutatud neitsid”. Vähemasti siinkirjutaja pilgu läbi. See on perekonnalugu Albaanias Tiranas elavast kuuest naisest, kes on patriarhaalses ühiskonnas elamiseks pidanud tegema äärmuslikke otsuseid. „Vannutatud neitsid” räägib loo armastusest, kättemaksust, eluaegsetest vannetest. Vestlen Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelsoni ja Riina Maidrega, kolme näitlejannaga, kes on lavastust ettevalmistades ühelt poolt avastanud ühe Euroopa väikeriigi ootamatult keerulised rahvatraditsioonid, ent teisalt tõmmanud paralleele nii iseendi kui ka eestimaise eluoluga.

Konteksti loomiseks kulub ära visand tegelaskujudest, keda näitlejad mängivad. Võtan appi Aro Velmeti Eesti Päevalehes ilmunud arvustuse: „Perepea Keki (Kaie Mihkelson) terroriseerib naisperet ja muretseb suguvõsa järelkasvu pärast. (...) Pereema Teuta (Ülle Kaljuste) võib küll oma „venna” Keki raske käe all ägada, ent neid seob traagiline saatus ja teadmine, et Keki hirmuvalitsus võib olla küll muserdav, ent on parem kui välismaailma sõjajärgne kaos. Kui tüki kangelane, ratastooli aheldatud isepäine Liri (Riina Maidre) üritab oma ema veenda koos temaga põgenema ja uut elu alustama, vastab Teuta: „Mis teine [ajastu]? Kus? Maailma juhivad mehed. Nii oli ja nii jääb.”

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: