Vabaõhumuuseumis tembutab trollipoiss
Teisipäevasel päeval on Nukuteatri näitlejad prooviga ametis. Võõraste sisenemisele reageeritakse kiiresti. Taani päritolu Rootsi lavastaja Finn Poulsen koos oma tõlgi Toomas Lappiga kiirustab kohe kätt surudes ennast tutvustama. Ka näitlejad on nakatunud tema entusiasmist. Lauale püsti tõustes hõikab Nukuteatri kunstiline juht Andres Dvinjaninov oma nime, pikkuse ja tähtkuju. “Troll-Poisis” jääb teatrijuhi ülesanne hetkeks tagaplaanile, siin astub Dvinjaninov üles trollilapsena. Samas rollis võib sõltuvalt õhtust näha ka Hannes Kaljujärve. Piduliku lendleva reveransiga tutvustab end noor näitlejatar Lee Trei.
Proovisaalis lohakust ei sallita
Eestis mitmeid kordi lavastanud Finn Poulsen ajab täpsust taga. Heli ja tegevus peab ideaalselt kokku sobituma. Hoolimata eesti keele mittetundmisest tajub tema treenitud kõrv ära pisimagi ebatäpsuse. Tihti hüppab ta toolilt püsti ning tõlk kannab juba enne, kui Finn lause lõpetatud saab, tema soovi näitlejatele ette. “Andres, sipelgad, nad kõditavad!” Teinekord seletab ta: “Vastupidi, kui laps maha kukub, hakkab ta nutma, kui trolliema tuleb, jääb laps vait.” Jälle pole Finn esitusega rahul ning asub tegelaste käitumise motiive selgitama. “Ma ju nutsin,” püüab Andres Dvinjaninov ennast õigustada. “Liiga armsasti, rohkem kisa,” saab ta Finnilt vastuseks.
Kõik rütmid peavad paigas olema, helid saali kuulda. Sedasi saabki viiuliga Sofia Joons ime-
ilusa arhailise kõlaga hällimuusika esituse eest heatahtliku märkuse. “Muusika tuli liiga vara peale, näitlejate tekst läks kaduma.” Aga ega Finn pole ainuke, kes täpsust taga nõuab, ka näitlejad, leides, et kõik polnud nii, kui tarvis, katkestavad mängu ja alustavad visalt uuesti.
Finn teab, kus trollid elavad
Troll-poisi lugu on eesti publiku jaoks veel tundmatu, seda 1908. aasta jõulude ajal ilmunud jutustust pole lihtsalt tõlgitud. Küll on see Finni sõnul olemas teiste naaberrahvaste, sealhulgas ka vene keeles. “Tänapäeva Rootsi lapsed enam trollidesse nii palju ei usu kui päkapikkudesse,” arvab Finn. Eestiski loetakse kunagi tõena võetud lugusid libahuntidest ja krattidest nüüd muinasjuttudeks.
Trollide kohta teab Finn palju uskumusi: näiteks Rootsi trollid elavad metsas, aga Norra omad mägedes. Ka Lagerlöfi jutustus olevat folkloorse tausta ja kommetega, paljudel rahvastel leidub lugusid äravahetatud lastest. Näitlejate sõnul on Finn ka neid trollikommetega tuttavaks teinud, loo autorist Lagerlöfist tellis spetsiaalse loengugi. “Finn on põhjalik,” leiab Andes Dvinjaninov.
Lugu emaarmastusest
Finn teeb enda sõnul kunsti suurtele ja väikestele vaatajatele. Sellise lasteteatriga, kus näitlejad lapsi lavale kutsuvad, Finn tegelenud pole. Küll aga pöörduvad vahetevahel tema lavastustes näitlejad mõne repliigiga publiku poole. Tegelikult pole Finn Poulseni “Troll-Poiss” ainult lastelavastus, ka täiskasvanud leiavad sealt palju mõtlemisainet. Juba proovis nähtud algustseenidest kerkivad trollilapse taluperre sattumisega esile tõsised probleemid – rasked otsused kutsuvad esile segaseid tundeid ja teineteise mõistmatust suurendab ebausk. Miski pole enam endine. Proovisaalist lahkudes jääb piinama küsimus, kas selles lavastuses taastub inimestevaheline usaldus ja armastus?
