Endla reingreisinädal ei alanud paljutõotavalt. Isevärki prantsuse näidendis "Küülik Küülik" pihib Ema (Lii Tedre) publikule, et teda katab tülpimuse tolmukord. Tundus, et hall tolmupilv on Serreau näidendist nagu pirakast katkisest tolmuimejast langenud ka Enn Keerdi lavastusele ja Andrus Jõhviku lamedale papist kujundusele.

Jaburaid sündmusi lahedate luuserite Küülikute peres üritati mängida enam-vähem siiralt, katsumusi-kannatusi-nurjumisi peaaegu läbi elades. Mitte just á la "Kuldse järve ääres", aga siiski.

See kramplik puhtsüdamlikkus mõjuski piinlikult. Igav hakas, ei puänte, ei kontraste. Nagu oleks nimme valitud lihtrahvaliku "seebika" mängureeglid rafineerituma paroodia asemel. Ehk oleks miskit päästnud lavastaja ja näitetrupi ühisjulgus lisada mängu mõni kelmikam keerd, uljam krutski. Väikseid nalju üritati teha, aga needki oli juhuslikud – näiteks Küülikute koju tunginud naabriproua Duperri (Siina Üksküla) süles lösutav mängurebane karusnahkade asemel.

Näitlejad pidid paraku esinema tuntud headuses või sinnakanti. Kahju, et ei raatsitud vürtsitada rolle pöörasema koomikaga. Kas tõesti kardeti, et "õilsam sõnum" ei tule läbi naeru kätte?

Loodan, et keegi ei otsi Liisa Aibelile enam kolmandat tulnukaplika rolli – "Mutanttüdrukust" ja "Küülik Küülikust" on enam kui küll. Lii Tedre suudab loomulikult olla veenev positiivse, mureliku, vitaalse, vastutustundelise emana, aga kangesti tahaks teda laval näha ka pahelise vambina, võimuka kuningannana, eluvõõra vanapiigana, õela intrigandina jne.

Veider, aga kõikse õigemas võtmes näis mängivat Ahti Puudersell: nii episoodilises politseiniku rollis (mille näitleja pealegi asendajana sisse õppis, aga ehk on ta just seetõttu tolmuvabam), kui ka peaministri telerihäälena esimeses vaatuses.

Vähemalt korraks nagu vilksatas kujutlus napakast prantsuse komöödia(filmi)st.