Vaevalt igaühest tantsija saab

Enamasti tantsitakse, sest ei osata üheski teises keeles tunnet väljendada. Või ei panda tähele, et tunde taga pole mõtet. Või mõtte taga tunnet. “Sinust saab tantsija” pole taoline lavastus.

Tantsuteater on minus alati võõristust ja imetlust tekitanud. Higine tantsija kummardamas, tõsine pilk silmis, väsinud naeratus näol. Hea on vaadata inimest, kes teab, mida ta teeb, kes kõneleb mingisugust oma keelt, mida ma ei suuda alati dešifreerida. Olgu ta tantsija, jazz-pianist, teoreetiline füüsik. Kordaminekud inspireerivad.

Iseasi on seda keelt valdamata sellest kirjutada. Olen tähele pannud tantsulavastuste kavalehtedel, et tavaliselt lavastajad “uurivad keha liikumise kaudu” mõnd ühiskondlikku umbsõlme. See “uurivad” torkab alati nagu pind silma. Kas siis uuritakse? Sarnaselt teoreetilise füüsikaga esitatakse uuringu tulemust omas salakeeles, millele inimesel, kes korra elus on tädi Helju sünnipäeval pidanud perekonnavalssi vihtuma, ligipääsu ei ole. Selline inimene näeb tantsus kas võimendatud või vähendatud igapäevaseid liigutusi.

Ses osas täidetakse antud lubadus. Vaatajas tekib tunne, et kui näiteks lipsusõlme sidumine paisutada suureks, mitte siduda sõrmede, vaid käte, randmetega, alustada liigutusi õlavarrest, siis on tulemus isegi graatsiline. Lihtne hommikune rutiin muutub tähenduslikuks, hakkab otsima publikut.