Vähemuste kaudu jõuab kunstnik valgustuseni
Tallinna kunstihoone galeriis on 12. juunini avatud mustlasjuurtega prantsuse videokunstniku Jean-Charles Hue videonäitus „Tatoo Fight” („Tätoveeringuvõistlus”). Hue on moekunstniku taustaga tegelane, kelle antropoloogiline huvi oma emapoolse suguvõsa yéniche’i mustlaste vastu ajendas teda kümmekond aastat tagasi videokaameraga mustlasellu sukelduma. Korrates mitmete oluliste videokunstnike arenguteed, esilinastus hiljuti Hue esimene täispikk mängufilm, mille põhilisteks tegelaskujudeks on tema lühikestest videotest juba tuttavad Dorceli perekonna mustlased, keda näeme ka kunstihoones eksponeeritud kolmes mustlasteemalises töös. Lisaks sellele osutab näitusel eraldi eksponeeritud rühm videoid Tijuana mehhiklaste poolkriminaalsest tänavakultuurist, et Hue otsibki spetsiifiliselt lääne keskklassi elumudelist erinevaid subkultuurseid eluviise, mis käivitavad teda tegema meile elu mitmekülgsust ja imetabasust kuulutavaid poeetilistele fragmentidele üles ehitatud videoreportaaže.
Loomulikult avanevad sellised kinnised poolkriminaliseeritud ja alternatiivsete eluvormidega kultuurid väga aeglaselt, neisse tuleb sõna otseses mõttes sisse elada. Nii korduvadki Hue tegelaskujud videost videosse, nii et peagi opereerivad nad juba mingisugusel meiepoolsel ootustehorisondil. Tundub, et Hue töömeetod – see näikse tähendavat empaatilise kaamerakäsitlusega veedetud lõputuid tunde, mille käigus ta sulandub sisse, võetakse omaks, muutub „nähtamatuks” – on suunatud eriliste, kunstniku jaoks mingit valgustushetke sisaldavate võtmeolukordade otsimisele, elust arusaamise erilistele autentsushetkedele.
Isased pistavad rinda
Tema enese kui vaatleja ja dokumenteerija positsiooni alatist ebakindlust markeerib üks eriline kaader videost „Ingel”, kus üks tema armastatud „tänapäeva kauboidest” kihutab püstolikuuli kõrvalseisva kaamera objektiivi ja jutustus katkeb. „Lähenemisviisilt kultuurantropoloogiline ja sõnumilt eksistentsiaalne,” nagu tema kohta kirjutab näituse kuraator Harry Liivrand, on Hue oma elutunnetuselt vaatamata dokumentalistlikule kaameratööle sisimas lähedane maagilisele realismile. Seda just seeläbi, et tema loomingus on pidevalt tuntav eriliste kunstniku jaoks tavaelust tähendusrikkamast tegelikkusest märku andvate võtmesümbolite – valgete koerte, räpaste laste, vikerkaare, tühjade välude, erinevatest lugudest läbi jooksva luupeaga noa – kohalolek ja kordumine erinevates jutustustes. „Valged koerad on minu arvates kui Melville’i Moby Dick,” seletab kunstnik oma sümbolkeelt Sirbis Reet Varblasele antud intervjuus, need on „veidi müstilised kättesaamatud olendid, justkui teisest maailmast”.
Nii yéniche’ide kui ka Tijuana mehhiklaste elumudel on rõhutatult meestekeskne, nagu enamikus traditsioonilistes ühiskondades. Hue videod, kuigi neis vahel kujutatakse ka naisi, on siiski enamasti meestekesksed lood, kus putitatakse autot, lastakse jänest ning ärbeldakse pidevalt omavahel oma kummaliste elujuhtumistega. See näib olevat maailm, kus naisel ei ole eriti asja kodust väljapoole ja mees kinnitab silmagi pilgutamata kaamerasse, et tema lemmikloom on naine. Ometi ei puudu Hue loomingus iroonia macho-žestide vastu. Näituse nimivideo „Tatoo Fight” on töö, mis pole otseselt seotud ei mustlastega ega ka mehhiklastega. See on üles filmitud ühes vanas Pariisi kõrtsis Kolm Leitnanti, kus võis alati lasta endale tätoveeringu teha. Sügava fookusteravusega kvaliteetvisuaalis, mis erineb tunduvalt tema antropoloogiliste jutustuste pildikeelest, näeme me kahte sõna otseses mõttes üleni tätoveeringutega kaetud vana meest võtmas teineteiselt vaikides mõõtu, kelle kehakaunistused on mõjuvamad. Veidi hirmutavalt rituaalne, pühalikkuse atmosfääriga ümbritsetud stseen taandub korduval vaatamisel olemuslikult siiski edevuse laadale ja võtab üha humoristlikuma vormi. Tunnete ja meeleseisundite ambivalentsuses seisnebki Hue videote tugevus. Oluline on siinkohal ka mainida, et tegemist on esimese mustlaskultuuri käsitleva kaasaegse kunsti näitusega Eestis.
