Väliseesti kadunud tütred on lõpuks koju jõudnud
Teid võtab vastu korternäitus “Top Secret – the Lady is a Tramp”. Rootsieesti kunstnik Kari Bie Erenurm on kokku pannud liigutava mälestusnäituse oma emast, kelle kuju tõuseb jõuliseks selgituseks paguluse ja hüljatuse teemale, mida käsitlevad teisedki graafikatriennaali näitused.
See näitus on pihtimus, mille võib pihiisana vastu võtta iga külastaja, kes viitsib katusekorruseni välja ronida. Erenurm räägib väga avameelselt oma ema elurajast, mis kulges ööklubide öös. Kodu-Eestis teatakse siiani valdavalt politiseeritud ja isegi heroiseeritud ettekujutust paadipõgenikest eestlaste elust teisel pool vett.
Erenurm lisab sellele kõrvalpilgu läbi lapse silmade, kes kasvas üles teadmises, et Eestis sündinud ema töö kuskil müütilises “Klubis” on tabuteema, millest ei räägita. Nagu tuba, kuhu lapsel on rangelt keelatud siseneda.
Nüüd, küpse inimesena tagasi Eestis ning kunstiakadeemias kunsti tudeerides, on ta otsustanud sellele ammusele õrnale ajale tagasi vaadata. Emast maha jäänud märkmed, kirjad ja fotod on ta kogunud ekspositsiooniks, milles ema ilmub vaheldumisi ärajoonud vanainimese ja eatu pühakuna, kes “teeb süüa ja koristab, nii palju kui suudab”.
Mälestusnäituse tagumine tuba on seevastu perekondlikest reliikviatest edasi liikunud – suuremate metafooride suunas. Selles toas mängib kordusena video “Kõrvarõngad”, kus kunstnik ilmselt emale kuulunud siniseid plastmasskõrvarõngaid nii ise proovib kui ka ema fotodele külge riputab. Kuidagi tõusevadki väljapaneku keskseks kujundiks odavad sinisest plastmassist kõrvarõngad, millesarnaseid kandsid kuuekümnendail ilmselt kõik, kes soovisid pilku püüda. Ja muidugi telefonitsi näituseruumi loetud erakirjad ema elust ja tegemistest pea pool sajandit tagasi. Üht tubadest ilmestab veel kapike, mille laotud rida tähenduslikke esemeid – mänguauto, kusagilt leitud päris revolver, kondoomid, visiitkaardid ja hulk odavaid huulepulkasid ja muid meigitarbeid. Nende esemete otstarbe üle ühe prostituudi arsenalis võib igaüks ise mõistatada.
Hulk valusaid mälestusi
Kogu see materjal on ajendanud kunstnikku pärima vastuseid fundamentaalsetele küsimustele: “Olla prostituudi laps ei tähenda ju olla ohver? Keda peaksin ma süüdistama, kui tunnen end ära kasutatuna seetõttu, et mu ema on ära kasutatud?” Ja lõpetab need valusad küsimused kalgi tõdemusega: “Mulle, prostituudi tütrele, ei ole kunagi makstud. Ma sain ainult kommi.”
Kunstniku ema, Dagny Erenurme elust saaks kindlasti kokku lappida ilmatu feministliku malaka, millega vemmeldada machokultuuri, seksitööstust ja igat sorti šovinismi. Kummati pole sedapuhku seda teed mindud. Lihtsalt hulk valusaid isiklikke mälestusi on kogutud ühe katuse alla, et nendest ehk ükskord kuidagimoodi üle saada.
Kunstnik Kari Bie Erenurm:
“Kui laps saab aru, et kodus on üks ruum, kuhu ei tohi sisse astuda, siis tuleb kunagi päev, kui laps kindlasti tahab sinna sisse astuda. Meie perekonnas oli see ema salajane töö Klubis, mis oli see keelatud tuba. Ja kuna mina elasin arvamises, et mina olin ema päästjana siia maailma sündinud, oli mul raske aktsepteerida, et emal oli saladusi. Eriti kuna ma nägin, kuidas ta elus kannatas. See, millega ta tegeles ja kuidas tema elutee läks, mõjutas mindki sügavasti. Tema elu kuulus ka minule, kuna me olime seotud. Ema inspireeris mind seda näitust tegema. Korter pakub külastajale kodust meeleolu, aga seal on olukorrad tasakaalust ära, ja näitus paneb vaataja mõtlema. Siin tutvustatakse erinevatest vaatenurkadest ühe päriselanud inimese elu.”
