“Väljapääsu” lõpp kaalub üles kogu filmi puudused
Kohaliku suurima filmilevitaja netilehekülg reklaamib Rootsi põnevusfilmi “Väljapääs” kui “järjekordset ilmekat näidet Skandinaavia filmikunsti järjest tõusvast tasemest”. Noh, Skandinaavia filmikunsti tase on olnud suuremal või vähemal määral kõrge enam-vähem alati, ent kui tolle taseme mõõdupuuks pidada suurt eelarvet ning Hollywoodi põnevike esteetikat matkida püüdvaid linalugusid, siis selles kontekstis võiks kobarkinos linastuv “Väljapääs” ju ehk mingi verstapostina arvesse tulla. Kuigi ega see nüüd skandinaavlastel päris esimene kord põnevusfilmi teha ka muidugi pole. Aga see selleks.
Puändita film ei jää
Moodsa ärimaailma kõigi detailide ning firmade ülesostmisstrateegia peenemate finessidega ülearu hästi kursis mitteoleva vaataja jaoks ehk esmapilgul mõneti segaselt startiv lugu (film on valdavalt rootsikeelne ja sellegagi tuleb esimesed kümmekond minutit harjuda) jõuab peagi klassikalisse Hollywoodi situatsiooni, kus mõrvas süüdi lavastatud mees peab oma maine päästmiseks kinnipidamiskohast põgenema ning teda kui kurikaelte ja politsei jälitamisobjekti sunnitakse rehabiliteerivat tõendusmaterjali koguma. Erinevalt selle skeemi sadu kordi nähtud ameerika versioonidest kulgeb “Väljapääs” mõneti rahulikumalt ning kipub hoogsalt kulgevate põnevikega harjunud filmisõbra jaoks kohati venima.
Viimases Bondi-filmis kurja kehastust mänginud Mads Mikkelsen on kahtlemata suurepärane näitleja ning teda “Casino Royale’iga” võrreldes oluliselt teistsuguses situatsioonis näha on huvitav, kui ei midagi enamat. Põhipaha Morgan Nordenstråle (Samuel Fröler) on siinkirjutaja maitse jaoks selgelt ebahuvitav, ent mõned episoodilised tegelased (eriti peategelast raskel hetkel abistav taaanlasest löömamees) on oma põneviku jaoks ootamatus flegmaatilisuses täitsa lahedad. Päris ilma puändita film ei jää ning tõtt-öelda kaaluvad loo viimased kaks minutit kõik ülejäänud üheksakümmend kolm kõvasti üles.
